Curro Torres Hispaania meediale: naaseksin Valenciasse ilma igasuguse kahtluseta

Curro Torres ( sündinud Ahlenis, Saksamaal, 1976 ) on pidanud FCI Levadia peatreenerina ainult võite tunnistama see hooaeg. Eesti liiga tasandil on ette näidata viiest mängust viis võitu ning samuti saadi üleeile soovitud tulemus Eesti karikavõistluste veerandfinaalis. Hispaanlane pakkis oma kohvrid Eesti poole veidi rohkem kui aasta tagasi, sõlmiti kaheaastane leping ning ette anti selge eesmärk, mida tuleb täita. 

Curro Torres, endine Hispaania koondislane ja Valencia ajaloo parima meeskonna liige, mis eelmisel reedel Mestallas taasühines, et tähistada 2004. aasta kolmikvõitu, mida endine parem äärekaitsja ei saanud töökohustuste tõttu kaasa teha. Nüüd tekkis mehel võimalus pajatada veidi oma elust ja treeneri tööst Eesti pealinnas Tallinnas ning tunnistab ka samal ajal oma tuleviku soovi, milleks ei ole muu kui naasmine Valencia CF juurde. 

Mis sulle Eestisse jõudes vastu vaatas täpsemalt?

Inimesed, kes tahavad teha asju hästi. Kohale jõudes on kõik tundmatu ja võõras. Otsustasin enne lepingu sõlmimist veidi kohapeal ringi reisida, avastada väga kaunist linna ning saada eelnevalt rohkem aimu, milline see jalgpalliklubi  täpsemalt võiks olla. See, mis mulle vastu vaatas, oli palju abivalmidust ja soovi, et projekt koos minuga käsikäes kasvaks ja areneks.

Tegemist oli uue, noore meeskonnaga. Me jõudsime kahe punkti kaugusele meistrivõistluste võitmisest eelmine hooaeg, kuid see ei olnud eesmärk. Nüüd on kõik teisiti. Nüüd on meie siht tulla meistriks. Mul on üks Eesti parimaid meeskondi ja me peame seda tõestama. Sel aastal ei ole mingeid vabandusi. 

Kuidas sa üldse sinnakanti sattusid?

Ühel päeval helistati mulle ning pakuti sellist võimalust. Alguses olin veidi üllatunud. Eesti? Ma olen reisinud üle kogu maailma, aga sinna ei ole kunagi sattunud. Ütlesin, et mul pole probleemi Eestisse tulla, kuid see sõltub sellest, milline on spordiprojekt ja üldine eesmärk.. Alguses jäi asi sinna pidama, samasse kõnesse. Loogiline, et hakkasin natuke uurima klubi kohta, riigi, jalgpalli kohta... ja kaks nädalat hiljem, kui ma arvasin, et nad on huvi juba kaotanud, helistati mulle uuesti Levadiast, et pakkumine on kindel ja nad tahavad minuga kohtuda.

Kas esimene kõne tuli otse klubi poolt?

Ei. Esimene kontakt toimus vahendajate kaudu. Ma kujutan ette, et nad vaatasid ringi, millised treenerid olid sel ajal töötud ja ma ilmusin neile ette. Nad olid huvitatud Hispaania treeneri värbamisest ning neil oli minu kohta tehtud üsna põhjalik aruanne. President oli väga teadlik minu arenguteest ja minu mudelist.

Sa mainisid ennem, et reisisid esialgu Eestisse ja olid veidi aega kohapeal enne lepingu sõlmimist. 

 Tõsi. Kuid kõige esimene kohtumine klubi inimestega toimus Zoomi kaudu ning siis ma sain aru, et nad tõesti tahavad mind ning tähtis oli ka, et Levadiale oleks selge, et ma olen nende projekti jaoks sobiv treener. Siis hakkasimegi planeerima reisi Eestisse, et kohtuda isiklikult ning näha linna ja rajatisi. Kohapeal öeldi meile kohe, et nad soovivad kaheaastast lepingut, et saaks pühenduda projektile, seega üheaasta leping ei tulnud kõne allagi. See oli märk usaldusest ja kõik, millest me esimesel päeval rääkisime, on järk-järgult täide viidud. 

Hispaania treenerilitsentsil on kaalu.

Muidugi! Mitte ainult Eestis, vaid kõikjal. Nad näevad meid kui taseme garantiid, aga siis tuleb seda igapäevaselt tõestada. Jalgpallis, või ükskõik kus teisel spordial, su nimi või CV võib muutuda kehtetuks kahe päeva pärast.  Töö ja tulemused on see retsept, mis loeb. Hooaeg on veel pikk, aga õnneks on mulle juba öeldud, et jätkan. 

NIng mida nad on sulle öelnud?

See hooaeg tuleb tulla meistriks. Me oleme meeskonnana õnnelikud, klubi juhtkond on õnnelik... Ma arvan, et nii kaua, kui sa töötad, avaneb sulle rohkem võimalusi ja kui midagi huvitavat tuleb, eks siis näeme. Aga ma olen veendunud, et me jätkame siin kasvamist, sest siin on veel palju arenguruumi ja ma tunnen klubi toetust. Eestis kasvan nii isiklikult kui ka professionaalselt, saan kogemusi ja parandan oma inglise keele oskust.

Ma saan aru, et te tahaksite naasta treeneritööle Hispaaniasse?

Jah, muidugi. Aga ma tahan naasta projektiga, kus on usaldus minu suhtes. Ausalt öeldes tahaksin ka teistes riikides veel treenerikätt proovida, sest see kogemus on aidanud mul välja tulla oma mugavustsoonist, milleks on Hispaania, ja parandada oma inglise keelt. Aga kui see hetk peab tulema, siis see tuleb. Hetkel püüame teha siin asju hästi, et see projekt kasvaks ja kui see aitab mul saada teisi võimalusi, siis olen õnnelik.

Kas sa arvad, et Levadia takistaks sul soovi korral klubist lahkuda?

 Hetkel olen mina see, kes ei näe mingit põhjust lahkumiseks. Miks? Kui meil läheb hästi, juhtkond toetab meid, motiveeriv projekt... Ma tean, et klubi ei takista mul lahkumist, kui ma saan pakkumise, aga nad teavad ka esimesest päevast peale, et ainus jalgpalliklubi, kellega poleks mingit arutelu kohta on Valencia. Siin nad teavad, et Valencia on minu kodu ja ma läheksin kohe, tahad või ei taha. Aga ma rõhutan, et meil läheb siin väga hästi, paneme suure entusiasmiga edasi ning kui me saavutame oma eesmärgid ja ka klubi tahab seda, siis me jätkame.

Mida see projekt endast kujutab?

Projektil on kaks suunda. Sportliku poole pealt, nagu ma ütlesin, olla tänavu meistrid. Aga tegelik projekt on klubina kasvamine: parandada akadeemia aspekte, toimimist... ja olla konkurentsivõimeline  Euroopa mängudel, mis on probleem kõigi Eesti meeskondade jaoks. Me peame tõstma nõudlikkuse taset koduses konkurentsis ja meeskondade mentaliteeti, kui nad lähevad Euroopasse.

Millises Hispaania jalgpallikategoorias teie meeskond võistleks?

Ma arvan, et alustuseks saaksime hakkama Hispaania kolmandas liigas ( Primera Federacion), vähemalt minu meeskond. 

Milline on jalgpall Eestis?

See pole siin spordialade kuningas, see on kindel. Ma ei tea, milline spordiala täpsemalt on, kuigi olen üsna kindel, et mõni talispordiala.. Ilmatingimused ei aita meile palju kaasa. Üks meie eesmärkidest on tekitada suuremat sidet fännidega, meelitada rohkem pealtvaatajaid, aga see ei ole külma tõttu lihtne. Pärast aasta aega siin olemist võin omast kogemusest öelda, et siin tuleb kaaluda võistlustingimuste parandamist ning leida lahendus, kuidas see kõige paremini toimiks.

Mis see tähendab?

Võtame näiteks formaadi. Võistkondi on kümme ja liiga koosneb neljast voorust. Mängitakse neli mängu üksteise vastu, kuid järjekorda ei ole. Teine näide, eelmise hooaja viimane mäng oli Eesti karikavõistluste kaheksandikfinaal ning nüüd selle hooaja alguses mängime eelmisest hooajast pooleli jäänud karikasarja veerandfinaalist. See tähendab, et kui ma poleks meeskonnas jätkanud, siis lõpetaks teine treener turniiri, mida mina alustasin... ja on veel tegureid, mida tuleks uuesti läbi mõelda.

Midagi täpsemalt?

Välismaalaste piiramine. Ma saan aru, et nad teevad seda kohaliku mängija edendamiseks, aga ma arvan, et hea tase välismaalaste puhul võimaldaks tõsta ka kohaliku mängija nõudluse taset. Nüüd võib meeskonnas olla 8 välismaalast, kuigi eelmisel aastal võis ainult viis väljakule panna ja üks oli pingil. Nii et kaks jäid meeskonnast välja. Sel aastal saab vähemalt kõik kaheksa välja panna.Teine aspekt, mis mulle silma paistab, on see, et duubelmeeskondades ei ole vanusepiirangut, st kui ma jätan 35-aastase mängija välja, võib ta sel nädalavahetusel ilma probleemideta mängida duubelmeeskonna eest. Isegi need, kes on esindusmeeskonna koosseisust väljas kaartide või muu määruste rikkumise tõttu, võivad mängida duubli eest. 

Milline on Eesti jalgpallur?

Nende kultuur on teistsugune, külmem, nende isiksus on tõsine, nad on väga lugupidavad, nad ei tekita kunagi mingeid probleeme. Esimesed paar päeva oli see kultuurišokk, sest meie kui keevaverelised saabusime siia. Aja jooksul oleme üksteisega kohanenud. Nüüd naeratavad mängijad iga päev ja neil on lõbus. 

Kas nad on professionaalid või on neil kõrvaltöö?

Nad on professionaalid, kuid paraku ei teeni nad kõrget palka.

Kas su suurim väljakutse on füüsiline, tehniline või taktikaline?

Taktikaliselt on nad distsiplineeritud, kuid samas neil on palju potentsiaali, et areneda ja mängida paremal tasemel. Neil puuduvad need automatismid, mis meil Hispaanias rohujuure tasandilt olemas on.

Milline on teie üleminekuturg seal?

Meil on õnnestunud sel aastal üle tuua kolm mängijat ja see on juba saavutus, sest see ei olnud tavapärane. Selgelt on tegemist liigaga, kus pole raha piisavalt, et mängijatesse investeerida, kuid mul on õnn olla klubis, mis on pühendunud arengule ja kus tehakse tööd selle nimel, et tuua endale Eesti parimad mängijad.

Kas on ka akadeemia poole pealt suunised kätte antud?

Duubelmeeskonda kuulub Santi García, kes on pärit Valenciast. Akadeemias on veel Álex Piace, kes on pärit Santa Colomast. Nad on tulnud akadeemiasse juhtkonna initsiatiivil. Minuga pole neil midagi pistmist, kuigi me kõik oleme Hispaaniast pärit.. Me peame püüdma, et Eesti jalgpalli algne baas oleks parem. Probleem on selles, et duublis on 15- või 16-aastased poisid, kes mängivad ka  U-19, U-17 vanusgruppe... Nad mängivad igal nädalavahetusel kaks või kolm mängu, sest nendel vanusegruppidel puudub piisavalt mängijad. See on niimoodi raske. Meil peab olema 18- või 19-aastaste reservmeeskond, et nad saaksid teha hüppe esindusmeeskonda. Me peame suutma mitte sõltuda kaheksast välismaalasest ja et just kohalikud noored on need, kes tõesti teevad kvaliteedis hüppe. Kui välismaalasi on vähem, siis saab oma poistele  rohkem palka maksta. Aga seda ei saa ühe aastaga saavutada. See on projekt, millega klubil peab olema selge siht ja kes seda ellu viiks, olen selleks siis mina või mõni teine treener.

Milline on sinu igapäevane elu Tallinnas?

See aasta on palju rahulikum. Eelmisel aastal oli kõik uus. Uued mängijad, uus klubi, uus elu... nüüd on kõik rohkem kontrolli all. Meil oli 90% meeskonnast komplekteeritud juba enne algavat hooaega ja sai keskenduda sellele. Pealegi on mul õnne olla ainus treener, kes on saanud nautida hooajaeelset aega väljaspool Eestit ( Valencias), kus meeskond sai koos palju aega veeta ning isegi mõned sõprusmängud Hispaania vastastega maha pidada.

Sa elad üksi?

Jah. Üksinda. Minu päev Eestis on töö ja jõusaal. Mind on üllatunud Eesti heaoluühiskond. Siin on nagu kaks täiesti eri linna ühes: üks talvel ja teine suvel. Siin on palju kaubanduskeskusi j väga lugupidav kultuur. Võid oma mobiiltelefoni lauale jätta ja keegi ei võta seda sinult ära. Ma ei tea küll, milline on karistus- ja vanglasüsteem. Samuti võid sa võtta Uberi ja sõita sellega ise, sest võtmed on olemas, kui sa ei taha juhti. See on täiesti erinev mentaliteet.

Kuidas keelega on?

Mu inglise keel paraneb tunduvalt. Kui ma saabusin, sain aru, et mul on probleem sellega. Eestis, välja arvatud väga vanad inimesed, räägivad kõik vabalt inglise keelt. Kõik minu mängijad räägivad inglise keelt puhtalt.

Sa ütlesid, et kui Valencia pakuks sulle mis tahes ametikohta, siis sa ei kõhkle. Nii et ma saan aru, et see on klubi, mida sa igapäevaselt jälgid. Kuidas sa Valenciat eemalt vaadates näed?

Noh, praegu tundub mulle, et kõik on korras. Kui mõelda prognoosidele, mis tehti hooaja alguses, siis ma ütleksin, et minu arvates läheb neil väga hästi. Ma ausalt öeldes tunnen ära võistkonna, mis iseloomustab Valenciat ja mida me kõik tahame näha. Nad võivad võita või kaotada, aga nende mängustiil on intensiivne- töökas meeskond, kes võitleb kõvasti ja kaitseb hästi. Ühesõnaga meeskond keda on raske võita. Nad ei lase mängudes pead norgu ja ei anna alla. See on sarnane Valencia, mida me kõik oleme kogenud. Aga muidugi tuleb meil Hispaanias muuta mentaliteeti, sest noortesse mängijatesse ei usuta liiga palju. El Pipo ( Ruben Baraja hüüdnimi) on noored hetke olukorra tõttu meeskonda lisanud, kuid õnneks saab neilt suurepäraseid tulemusi. Baraja oli eelmine aasta julge, sest ta eemaldas mõned vanemad mängijad ja asendas need noorte mängumeestega. 

Ning praeguseid mängijaid tunned veel oma ajast Valenciast…

Noh, need, kes praegu mängivad  olid väga noored, kui ma seal olin. Minu põlvkond on Gayà, Lato, Rafa Mir... Kui oleks vaja olnud sel ajal, oleks ka hea põlvkond olnud koos. Vaata kasvõi Nacho Vidali, kes on mänginud Osasunas ja nüüd Mallorcas. Ta mängiks praegu kindlasti Valencias, aga omal ajal panustati teistele, sest klubil ei olnud sellist vajadust nagu praegu ja Marcelinol ( Marcelino García) oli võimekust rohkem, et lepingutele  alla kirjutada. Samuti üks asi, mis siin on väga olulisel kohal- see on fännide kultuur. 

Selgita palun.

Praegu oleme kõik õnnelikud, sest asjad sujuvad. Kuid kas publik on valmis, kui ei peaks nii hästi minema? Valencias on kombeks märtskuus põletada Fallaseid( kuulus festival Valencias). Real Sociedadis või Athletic Bilbaos seda ei tehta. Nad teavad, et neil on oma baskimaa kultuur ning tuleb häid ja halbu hooaegu. Kuid nad panustavad noortesse alati, mitte ainult vajaduse tõttu. Ilmselgelt peame tegema asju hästi ja olema kannatlikud, kuid meil on arusaam Valenciast, mis peab alati olema Meistrite liiga lähedal, kuid see ei ole alati paraku võimalik. No vaadake näitena Real Sociedadi. Kuid seda kultuurilist muutust pole nii lihtne tekitada.