Mihkel Räim: Juhtus nii, et sattusin pooljuhuslikult jooksikute hulka

Juhtus nii, et sattusin pooljuhuslikult jooksikute hulka. Plaan päris selline polnud, aga üldjoontes pidime kedagi tiimist ette saama. Läksin lihtsalt ühe rünnakuga kaasa, et aidata korra teistel meeskonnakaaslastel hinge tõmmata, isegi vist sadulast püsti ei tõusnud ja saimegi minema. Sõitsime suhteliselt targalt ja väga palju energiat ei raisanud, sest teadsime, et peagrupp nagunii otsustab kui palju vahet nad meile annavad. Vahepeal saime isegi üle 3 minuti edu, aga teadsime, et lõpuni vastu pidada, selleks oleks mingisugust maagiat vaja või siis punt peaks tegema totaalse valearvestuse.
Nüüd oli eesmärk kahes vahefinishis preemiasekundeid korjata, et kokkuvõttes veidi tõusta. Minul isiklikult pole see oluline, aga meeskonna jaoks tundus see tähtis olevat. Igatahes sain sõbralikult oma sekundid kätte ja siis sõitsime lõpuringideni korralikult välja, seal jäi kaks meest maha ja võtsime hoo veidi rohkem üles, sest kunagi ei tea, millal õnn võib naeratada. Kui vahe oli 20 sekundit ja lõpuni 20km, siis teadsime, et täna sellest asja ei saa ja lihsalt sõitsime ees hooga kuniks punt meid kätte sai ja siis üritasin veel veidi tiimi aidata ja pidin kindlalt grupiga sama aja saama, sest muidu oleks boonused kaduma läinud.
Homme tuuri viimane päev,

Foto: Yago Urrutia