Barcelonas toimunud Ironmani võitnud Timmo Jeret: Igasuguseid ennasthävitavaid mõtteid käis peast läbi

Võita on alati tore kuid ainuüksi õnnestumine/ebaõnnestumine protokolli põhjal ei peegelda peaaegu, et kunagi täielikku tõde.

IM Barcelona ei olnud kunagi minu selle aasta plaan A ega plaan B. Hooaeg oli ehitatud ümber Lahti MM ning see on päev mis defineerib kõige rohkem minu hooega. Täispika mõte hooja lõpetuseks hakkas minu enda peas kerima 2-3 nädalat enne Lahtit ning viimane otsus sai tehtud paar päeva peale Lahtit.

Võistluspäevast.

Ujumine

Rahuldav.

Ratas

Ise arvan, et kõige kehvem/ üks kehvemaid mille üldse kunagi olen täispika või pooliku sees teinud. Kui täpsemalt rääkida siis tegelikult kuni 140km oli asi enamvähem kontrolli all või isegi hea kuid viimane 40km oli stepsel seinast täielikult väljas ning veeresin lihtsalt jalgu ringiajades trennitempos vahetusalasse ja seda mitte piltlikult öeldes . Sellist haamrit ma veel saanud ei olnud kui veel nii palju oli päeva lõpuni jäänud. Igasuguseid ennasthävitavaid mõtteid käis peast läbi : juhtuks ometi rattaga midagi, sõidaks mulle see mootoratas otsa, see koeraga jalutav tädi võiks mulle teepeale ette astuda, sõidaks ise lihtsalt vastu seina, sõidaks vastutulijale otse kümnesse või sõidaks hoopis kellegile tagant sisse - kõik need asjad oleks tähendanud seda, et saan käed püsti tõsta ja selle jama lihtsalt ära lõpetada kas siis pettununa, verisena või nuttes . Kole oli, ikka väga-väga kole oli . Peas käiv võitlus ei olnud kindlasti kõige elutervem kui rattasõidu lõpuni on 1h ning maraton põrgukuumuses ootamas ees. Jumal tänatud, et ükski nendest idiootlikest mõtetest päriselt ei juhtunud!

Jooks

8min esimesest maas. Mind absl. ei huvitanud kui palju ma rattas viimase 40km jooksul aega ära andsin vaid ainuke küsimus oli see mis seisus on jooksujalad? Esimestest sammudest peale kui tossud jalga sain olid jalad all olemas . See oli ka rattasõidu ajal mu ainuke lootus, et olenemata väga-väga kesisest lõpust rattal ÄKKI ma siiski suudan joosta, sest senimaani olen OKEILt jooksnud isegi ka peale kehvemaid rattaid KUID kuidas saab olema peale sellist agooniat ?
Kuna jalad olid head siis õige kähku suutsin end mentaalselt uuesti üles korjata ning siis läks jooksuks: söö, jahuta, söö, jahuta,söö,jahuta ning sisuliselt kestsingi terve maratoni eeskujulikult ära .

Tasuks võit

Tasuks emotsionaalne ning väljavõideldud võit.
Aitäh kõigile heade sõnade eest! Aitäh kõigile toetajatele! See mis eile rajal toimus oli lihtne. Raskeks läheb nüüd: 2024.aasta eelarve.

Selleks hooajaks kõik. Stay sexy, stay hungry and respect the GRIND!

Autor/allikas Timmo Jeret Facebook.