Janno Rogenbaum 70: võrkpall on andnud sõbrad terveks eluks

Valgast pärit Janno Rogenbaumi sõnul harrastas ta lapsepõlves palju õuesporti ja osales igal võimalusel mõne uue spordiala treeningul. “Uudishimust,” sõnab ta nüüd ja täpsustab, et on käinud suusatrennis, harrastanud korvpalli, kergejõustikku, vehklemist ja isegi sportvõimlemist.

Käsipallis jõudis Janno Rogenbaum välja isegi B-klassi Eesti koondisse, aga kuna noore poisi kinnisideeks oli Tallinnasse minek ja kuna käsipallitreenerid seda mõtet ei toetanud, siis langes tema lõplik valik ikka võrkpalli kasuks.

Valga kehalise kasvatuse õpetaja Kalju Arbeiter oli andnud esimesed näpunäited võrkpalli osas. Ja kui mingil Narvas toimunud tsooniturniiril märkas noormehe võrkpallioskusi TSIK-i treener Raimund Pundi ja kutsus Tallinnasse kooli, oli otsus küps. “Tahtsin lihtsalt Valgast ära pääseda, sealne tase hakkas minu jaoks ikka nõrgaks jääma.”

Marssalikepike tema taskus ihkas tegudele

Keset õppeaastat TSIK-i 9. klassi minek oli juubilari jaoks suur ja oluline samm edasi. Paranes nii treeningute tase ja kirgastusid ka eesmärgid. “Trennid olid ikka klass kõrgemad, Viljar Loor ja Igor Pihela olid aasta varem tulnud Liidu noortemeistriteks,” meenutab ta seltskonda, kuhu sattus.

Juba esimesel aastal kuulus ta Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel pronksmedalid võitnud meeskonda.

Debüüt TSIK-is oli muljetavaldav

Keskkooli viimases klassis, 1972. aastal jõudis Janno Rogenbaum ka Tallinna “Kalevi” täiskasvanute meeskonna ridadesse. Esimesel aastal oli treeneriks Kalle Kukk, pärast teda tuli Peet Raig.

Rogenbaum tõusis kohe meeskonna põhitegijaks. 1977. aastal tõusis Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistriliigasse, seda juba Ivan Dratšovi käe all.

Reis meistriliigasse oli vaid aastapikkune, ent andis noorele mehele palju enesekindlust ja magusaid elamusi. “Meistriliigast väljakukkumine oli halbade asjade kokkusattumus, saime häid võite nii Riia kui ka Leningradi tippmeeskondade üle.”

1972-1982 aastad Eesti koondmeeskonnas võtab juubilar täna kokku tõdemusega, et need olid kõikuvad. “Täis tõuse, langusi ja tagasilööke. Meelde jäi 1979. aastal Nõukogude Liidu Rahvaste spartakiaadil saavutatud 9. koht, kus võitsime teiste hulgas viie kõrgliigaklubi baasil komplekteeritud Ukrainat.”

“Võrkpall on ainus asi, mida ma elus tõesti hästi olen osanud”

Koondisekarjääri järgselt jätkas ta mängimist Eesti meistriliiga tasemel. Omamoodi huvitava faktina võib välja tuua, et oma esimese Eesti meistritiitli võitis Janno Rogenbaum TPI särgis 1974. aastal ja viimase täpselt 20 aastat hiljem 1994. Tallinna “Liidri” ridades.

Eesti esiliigas mängis Janno Rogenbaum veel 2004. aastal 40-aastasena. “Ilusad aastad olid, sain juurde palju sõpru ja tuttavaid, kellega käin läbi siiamaani.”

Mängimise kõrvalt tegutses ta aastast 1984. Eesti Invaspordiliidu istevõrkpalli treenerina. “1991. aastal osalesin Nõukogude Liidu koondise ühe juhendajana ka Londonis peetud EM-il,” meenutab ta selle ala tähetundi.

Treenerina töötas ta ka tavalise võrkpalli juures, õpetades toonases Kalinini rajooni LNSK s noori ja juhtides ka erinevaid täiskasvanute meeskondi. Aastatel 1999-2023 oli Janno Rogenbaum veteranide Eesti meistrivõistluste peakorraldaja.

“Mängisime ise veel Eesti Näituste võistkonnaga esiliigat ja leidsime, et tahaks ikka rohkem ka omaealiste võistlusi saada,” meenutab Janno Rogenbaum turniiri sünnilugu. Alguses mängiti 3-4 etappi, hiljem tõusis etappide arv kuueni ja on sellisena seal püsinud tänaseni. Esimestel aastatel osales 6-7 meeskonda, naiskonnad lisandusid alles hiljem.

Kõige võimsam ja osavõturohkem hooaeg oli turniirpealiku sõnul 2010. aastal, kui 40+ meeste ja 35+ naiste meistrivõistlustel osales kokku 19 mees- ja 11 naiskonda. “Võrkpall on ainus asi, mida ma elus tõesti hästi olen osanud.”

Eesti Võrkpalli Liit ja sport.tv3.ee soovivad juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!

Autor/allikas: Volley.ee