Eesti jalgpallikoondise juunikuu: mõisa peale mängud kääbustega, vahele kohtumine maailma tipuga

Jalgpallikoondis

Seoses sellega, et tänavuse aasta MM-finaalturniir toimub Kataris ning tavapärase suve asemel aasta lõpus, kui õhutemperatuurid Lähis-Idas on spordi tegemise mõttes talutavamad, on juunikuine koondiseaken tavapärasest suurem.

Kui varem oleme harjunud, et koondised tulevad kokku, mängivad kaks, äärmisel juhul kolm mängu ära ja lähevad kas klubide juurde tagasi või puhkusele, siis seekord on koondisevutti täis sisuliselt pool juunikuud: Euroopa koondised mängivad tänavu juunis lausa neli kohtumist ning erandiks ei ole ka Eesti. 

Kui suuremat osa Euroopa riikidest ootab ees neli kohtumist Rahvuste liigas, siis Eesti sattus Rahvuste liiga D-liigas kolmeliikmelisse alagruppi, mis tähendab, et kuue mängupäeva asemel ootab meid Rahvuste liigas ees vaid neli mängupäeva. Juunis peame nelja punktide peale mängu asemel seega vaid kaks – 2. juunil kodus San Marinoga, 9. juunil võõrsil Maltaga. Kaheks ülejäänud mängupäevaks maavõistluste kokku leppimine osutus oodatust raskemaks, aga tõi lõpuks tulemust – kui 13. juunil saame koondiseakna lõpetada Tiranas Albaanialt mõõtu võttes, siis 5. juunil kohtume Hispaanias ei kellegi muu kui Argentina endaga!

Betsafe’i blogi teeb Eesti koondise juunikuule põhjaliku eelvaate – mis ootab sinisärke ees, millised on meie eesmärgid ja lootused ning mida võiks meie koondiselt neis neljas kohtumises oodata? 

Rahvuste liigas on aktsepteeritavad vaid võidud

Kuigi koondislaste endi jaoks on ilmselt neljast kohtumisest kõige elevusttekitavam kohtumine valitseva Lõuna-Ameerika meistri Argentinaga, siis sportlikus mõttes see kohtumine erilist kaalu ei oma, sest tegu on maavõistlusmänguga. Küll aga on meil nii enne kui pärast Argentinaga kohtumist vaja tõestada, et oleme Rahvuste liiga D-liigast üle – neli kohtumist San Marino ja Maltaga otsustavad, kas tõuseme juba sügisel tagasi C-tasandile või mitte. Panused on selles mõttes kõrged, et mudaliigasse langemisega järjekordse hoobi saanud koondise renomeed ootaks ees veel suurem häving, kui kolmeses alagrupis esikohta ei võetaks.

Kohe alustuseks pakutakse meile vähemalt paberi peal kõige lihtsamat mängu Euroopa koondistejalgpallis – kodumängu San Marinoga. Kui mitmed teised Euroopa jalgpallikääbused on viimase viie aastaga teinud olulise sammu edasi ning suutnud tugevamatelt aina regulaarsemalt punkte röövida, siis San Marino peksupoisi staatus on jätkuvalt endine – Rahvuste liiga D-liigas on nad küll suutnud aja jooksul viigistada nii Läti kui Gibraltariga, kuid enne seda tuli nende viimane viigipunkt just nimelt Eesti vastu kurikuulsas 0:0 mängus kaheksa aastat tagasi.

Kuigi San Marino on paljude teiste vastaste vastu pidanud saama väga suuri saunasid, ei ole Eestil nendega mängud seni resultatiivsusest pakatanud – kolmel korral oleme omavahel kohtunud ning Eesti on selle ajaga kokku löönud vaid kolm väravat! Viimasel ajal ei ole eestlased väga palju väravaid löönud, kuigi eelmise koondiseaasta esimene pool tõi meile päris palju tabamusi – siit on oodata küll Eesti jaoks kohustuslikku võitu, kuid ei maksa imestada, kui skoor jääb vastaste poolt vaadatuna suhteliselt viisakaks.

San Marino on harjunud väga kaitsest lähtuvalt mängima, samal ajal kui Eestil tuleb selliseid kohtumisi, kus tuleb ise väga palju palliga tegutseda ja vastast survestada, ette väga harva. Sellest hoolimata alustab Eesti koondis mängu tohutult suure võidukohustusega – mullu Balti turniiril tuldi sarnase survega suurepäraselt toime, ent kevadel Küprose vastu joosti sisuliselt lati alt läbi. Kodumängus San Marinost mitte jagu saamine võrduks meie jaoks aga katastroofiga, samal ajal kui vastastel pole midagi kaotada.

Võõrsilmäng Maltaga on aga kahtlemata selle neljamängulise turniiri kõige keerulisem kohtumine. Kuigi nad kuuluvad samuti D-liigasse, ei ole Malta koondis sugugi selline kääbus või autsaider nagu on seda San Marino – septembris alistasid nad kodus Küprose näiteks 3:0, märtsikuus pidasid kodus kaks sõprusmängu Aserbaidžaaani ja Kuveidiga, mis mõlemad samuti võideti. Jah – sisse on tulnud ka suuri kaotusi, kuid aeg-ajalt suudetakse ka suurematele meeskondadele hambaid näidata – eelmise aasta kevadel viigistati võõrsil Slovakkiaga, sügisel kaotati Sloveeniale võõrsil vaid 0:1 ja Venemaale 0:2.

Eeldusel, et nii Eesti kui Malta suudavad mõlemas mängus San Marinost jagu saada, otsustatakse alagrupi võitja just omavaheliste kohtumistega, seetõttu võib just mängu Maltaga pidada meie jaoks selle koondiseakna kõige olulisemaks. Kui San Marino vastu on võit 100% kohustusliku programmi osa, siis Malta vastu võõrsil võib teatud olukorras ka viik olla tulemus, millega on võimalik leppida – kuid see eeldaks mängus ebaõnne kogemist ja head mängupilti. 

Kas Messi tuleb Eesti vastu mängima? 

Kohe, kui tuli välja uudis, et Eesti kohtub maavõistlusmängus Argentinaga, hakkasid meie jalgpallisõbrad mõistagi kohe mõtlema sellest, milline näeks välja Lionel Messi kohtumine sinisärkide kaitseliiniga. Tõele au andes võib aga olla suhteliselt suur tõenäosus, et Messit me Eesti vastu siiski mängimas ei näe – Argentinat ootab valitseva Lõuna-Ameerika meistrina 1. juuni õhtul ees „superkarikamäng“ Euroopa meistri Itaalia vastu, misjärel Hispaanias toimuvale koondiselaagrile kohtumisega Eestiga joon alla tõmmatakse. Ühelt poolt tahavad argentiinlased kindlasti MMi aastal koondiselaagrist maksimumi võtta, teisalt võib arvata, et suuremad staarid tahavad ka väsitavast klubihooajast puhata, seda enam, et põhifookus läheb nende koondisel ilmselgelt kohtumisele Itaaliaga.

Argentina on varasemalt sõpruskohtumistes päris mitmel korral isegi Ida-Euroopa satside vastu komistanud – nii on näiteks nii Leedu kui Valgevene nende vastu suutnud viigiga platsilt ära tulla. Kuigi Eesti läheb igal juhul sellele kohtumisele autsaiderina, olenevad meie šansid ilmselt päris palju sellest, millise koosseisu otsustab Argentina loots Lionel Scaloni sel päeval platsile saata.

Eesti jaoks lõpetab koondiseakna sõpruskohtumine Albaaniaga, millest saab ilmselt selle koondiseakna kõige eksperimentaalsem kohtumine. Kuna sõprusmängude ja maavõistluste jaoks pole viimasel ajal rahvusvahelises kalendris eriti palju kohti jäänud, võib arvata, et Eesti koondise peatreener Thomas Häberli kasutab seda kohtumist selleks, et anda võimalus ka nendele mängijatele, kes tavapäraselt seda pingi pealt ootama peavad.

Kindlasti võime platsil näha Hollandi kõrgliigas kanda kinnitavat keskväljameest Rocco Robert Sheini, aga ilmselt saavad platsile ka näiteks Robert Kirss, Mark Anders Lepik, Markus Soomets ja ehk ka Karl Andre Vallner. Just seetõttu ei maksa sellest mängust liiga suuri järeldusi teha ega sellele liiga suuri ootusi panna – selles maavõistluskohtumises ei ole oluline tulemus, vaid mängupilt ja mängijatele väärt kogemuse jagamine.

Eesti koondise koosseis juuni mängudeks:
Väravavahid: 
Karl Jakob Hein (13.04.2002) – Arsenal FC (ENG) 12/0
Matvei Igonen (02.10.1996) – Bielsko-Biala Podbeskidzie (POL) 12/0
Karl Andre Vallner (28.02.1998) – Tallinna FCI Levadia 0/0

Kaitsjad
Sander Puri (07.05.1988) – Tartu JK Tammeka 90/4
Taijo Teniste (31.01.1988) – Tartu JK Tammeka 88/0
Karol Mets (16.05.1993) – FC Zürich (SUI) 77/0
Ken Kallaste (31.08.1988) – Tallinna FC Flora 49/0
Joonas Tamm (02.02.1992) – Tallinna FC Flora (laenul Poltava Vorsklast, UKR) 48/3
Artur Pikk (05.03.1993) – Tallinna FCI Levadia 47/1
Märten Kuusk (05.04.1996) – Újpest FC (HUN) 17/0
Michael Lilander (20.06.1997) – Tallinna FC Flora 13/0
Maksim Paskotši (19.01.2003) – Tottenham Hotspur (ENG) 12/0
Henrik Pürg (03.06.1996) – Tallinna FC Flora 7/0
Marco Lukka (04.12.1996) – Tallinna FC Flora 3/0
Rasmus Peetson (03.05.1995) – Tallinna FCI Levadia 2/0

Poolkaitsjad ja ründajad: 
Konstantin Vassiljev (16.08.1984) – Tallinna FC Flora 139/25
Sergei Zenjov (20.04.1989) – Tallinna FC Flora 95/14
Henri Anier (17.12.1990) – Muangthong United FC (THA) 79/17
Mattias Käit (29.06.1998) – FC Rapid (ROU) 40/8
Vladislav Kreida (25.09.1999) – Skövde AIK (SWE) (laenul Tallinna FC Florast) 20/0
Erik Sorga (08.07.1999) – IFK Göteborg (SWE) 17/4
Vlasiy Sinyavskiy (27.11.1996) – FC Slovacko (CZE) 16/0
Martin Miller (25.09.1997) – Tallinna FC Flora 13/1
Markus Poom (27.02.1999) – Tallinna FC Flora 12/0
Robert Kirss (03.09.1994) – Tallinna FCI Levadia 9/0
Markus Soomets (02.03.2000) – Tallinna FC Flora 5/0
Mark Anders Lepik (10.09.2000) – Tallinna FC Flora 4/0
Rocco Robert Shein (14.07.2003) – FC Utrecht (NED) 0/0

Personal:

Peatreener: Thomas Häberli
Abitreenerid: Norbert Hurt, Andres Oper
Väravavahtide treener: Mart Poom
Kehalise ettevalmistuse treener: Michael Müller
Videoanalüütik: Ants Jaakson
Arst: Kaspar Rõivassepp
Füsioterapeudid: Marius Unt, Helvis Trääder, Priit Lehismets, Riina Riisik
Mänedžer: Miko Pupart