10 olümpiaala, mis on vajunud unustusse

Köievedu kuulus olümpiamängude kavva 1900-1920. (Foto: VidaPress)

Tänapäevased olümpiamängud on kõigile spordisõpradele hästi tuntud ja tuttavad sündmused: kogu spordimaailm tuleb kokku, et selgitada välja need kõige-kõige paremad, kiiremad, tugevamad, vastupidavamad ja osavamad.

Enam kui saja aasta jooksul on olümpiamängud aga tohutult muutunud: esialgsetest mõne spordialaga mängudest on saanud maailma ühed suuremad sündmused ning selle jooksul on toimunud muudatusi ka olümpiamängude kavas olevate alade osas. Toome siinkohal välja kümme olümpiaala, mille kohta ei pruukinud sa teadagi, et need kunagi olümpiamängude kavas on olnud! Mõnest neist olid kavas ametlike võistlusaladena, teised näidisaladena.

Kunst
Kunstivõistlused olid ametlikus olümpiaprogrammis üllatavalt kaua: 1912. aastast 1948. aastani. Moodsa olümpialiikumise algataja Pierre de Coubertini eestvedamisel jagati medaleid välja viies kategoorias: arhitektuur, kirjandus, muusika, maalikunst ja skulptuurid. Sport ei olnud sealjuures päris kõrvaline: kõik tööd pidid moel või teisel olema inspireeritud just spordist. Pierre de Coubertin ise võitis 1912. aastal pseudonüümi all kirjanduses kuldmedali ning kaks sportlast – ameeriklane Walter W. Winans ja ungarlane Alfred Hajos – said hakkama sellise tembuga, et võitsid medali nii spordis kui kunstis. Kunstivõistlused tõid meile ka senimaani vanima olümpiamedalisti: 1948. aastal võitis hõbemedali kunstnik John Copley, kes oli sel hetkel 73-aastane.

Mootorisport
1908. aasta Londoni olümpiamängudel võisteldi spordialal, mida ei ole ei varem ega hiljem olümpiaprogrammis nähtud: kuldmedalid jagati välja kolmes mootorpaatide klassis. Huvitava kurioosumina osutus 40 meremiili (74 km) pikkune distants ja tugevate tuultega ilm võistlejatele sedavõrd suureks katsumuseks, et kõikides klassides jõudiski lõpuks finišisse vaid üks paat.

Mootorisport oli kavas ka 1900. aastal Pariisis, kui olümpiamängud olid osa maailmanäitusest. Kuigi ajaloolased on vaielnud, kas neid võistlusi peaks pidama ametliku olümpiaprogrammi osaks (toona olid need sidemed hägused), võib need võistlused selles artiklis välja tuua küll, sest lausa 15 erinevas võistlusklassis jaotati medalid välja autorallis ja kahes võistlusklassis mootorrataste võidusõidus. Erinevad võistlusklassid sisaldasid muuhulgas isegi elektriautosid – ja seda juba enam kui 120 aastat tagasi! Sealjuures ei võistelnud omavahel mitte juhid, vaid hoopis autotootjad, kellest suur osa olid Prantsuse kompaniid. Pärast 1908. aasta veemotovõistlusi otsustas ROK aga selgemalt, et motoriseeritud võistlused ei ole olümpiamängude vaimuga kooskõlas ning rohkem pole selliseid võidusõite korraldatud. Viimastel aastatel on aga olümpiamängud autospordiga taas suhteid soojendanud: rahvusvaheline autoliit FIA on ROKi liige alates 2012. aastast ning noorte olümpiamängudel on juba näidisalana võisteldud elektrikardisõidus, samuti on olümpiamängude egiidi all võistlusi korraldatud Gran Turismo võidusõiduteemalises videomängus.

Kaugusvettehüpped
1904. aasta St. Louisi olümpiamängude kava oli tänasega võrreldes täis pentsikuid, põnevaid ja ebatavalisi spordialasid. Kas olete midagi kuulnud näiteks kaugusvettehüpetest? Kui esialgu võib jääda mulje, et võisteldi selles, kes suudab kuivalt maalt kõige kaugemale vette hüpata, siis tegelikult oli asi pisut keerulisem: sportlane pidi pea ees vette hüppama, aga vette maandumise järel ennast enam liigutada ei tohtinud – tulemus läks kirja selle järgi, kui kaugel hüppekohast sportlase pea uuesti veepinnale jõudis. Võidumees William Dickey sai tulemuseks 19,05 meetrit, hilisemaks maailmarekordiks saadi kirja 26,16. Sel alal lõpetati võistlemine pärast 1946. aastat, kuna oli populaarsuse kaotanud ning seda ei peetud enam spordiks, aga olümpiamängudel oli see kavas vaid 1904. aastal. Huvitaval kombel on see olnud üks väheseid, kui mitte ainus olümpiaala, kus oli kasulik olla… paks!

Köievedu
Võistkondlik köievedu oli moodsate olümpiamängude algusaastatel pikalt olümpiakavas – esialgu kergejõustiku osana, hiljem omaette alana. Köit veeti olümpiamängudel 1900., 1904., 1908., 1912. ja 1920. aastal, sealjuures muutusid vahepeal reeglid ning võistkondade suurus varieerus viiest kaheksani. Pärast 1920. aastat otsustas ROK, et olümpiaprogrammis on liiga palju spordialasid ning otsustas paljud neist sealt eemaldada – nende seas oli ka köievedu, mis oli oma lühikese olümpiaajaloo jooksul olnud ka mitme vastuolulise intsidendi keskmes.

Polo
Üks spordiala, mis osades riikides senimaani teatud populaarsust evib, aga olümpiamängudel varsti juba 100 aastat kavas pole olnud, on polo. Võistkondlik hobuste seljas mängitav sportmäng oli olümpiakavas aastatel 1900, 1908, 1920, 1924 ja 1936, kuid kaotas teise maailmasõja paiku oluliselt populaarsust, kuna selle harrastamine muutus logistiliselt ja rahaliselt üha keerulisemaks. Tänapäeval ongi polo jäänud kuninglikuks kõrgklassi mänguks ning kuigi see oli 2018. aastal noorteolümpial näidisalana kavas, ei ole hetkel näha, et polo lähiajal tagasi suurde olümpiakavasse jõuaks.

Pilota
Baski pallimängul pilota on olümpiamängudega olnud suhe päris pikalt: kui 1900. aastal oli see ametlikult olümpiakavas, siis 1924., 1968. ja 1992. aastal mängiti seda olümpiamängude raames näidisalana. Suhteliselt suurel väljakul kõrgete seinte vahel mängitav reketimäng on üks paljudest erinevatest reketialadest, mis on olümpiamängudele jõudnud, kuid selle populaarsus piirdub Hispaania, Prantsusmaa ja Ladina-Ameerika maadega, mistõttu ei ole see ülemaailmselt eriti suurt menu leidnud.

Kelgukoerte võiduajamine
Nagu arvata võisite, jõudsime otsaga taliolümpiamängude juurde, mis on meile ajaloo jooksul samuti palju põnevat pakkunud. 1932., 1952. ja 1994. aasta taliolümpiatel näidisalana kavas olnud kelgukoertesport on senimaani oma ringkondades täiesti toimiv ala, millel korraldatakse erineva raskusastmega ja erinevat tüüpi võistlusi. Kõigi põhituum on aga üks ja sama: nii koerte juht kui koerad ise peavad olema vastupidavad ja kiired ning taluma külmi ja kargeid tingimusi. Kolmel korral on see küll näidisalana olümpia juurde jõudnud, kuid tegu ei ole siiski piisavalt suure või laia kandepinnaga spordialaga, et selles medaleid jagama hakataks. Sarnase põhimõttega ala skijöring oli näidisalana kavas ka 1928. aastal St. Moritzis.

Talvine viievõistlus
1948. aastal St. Moritzis peetud taliolümpiamängudel oli üheks näidisalaks huvitav talvine viievõistlus, mis pani proovile talisportlaste mitmekülgsuse, kusjuures lisaks talialadele olid seal kavas ka suvest tuntud laskmine, vehklemine ja ratsutamine. Ilmselgelt moodsast viievõistlusest inspiratsiooni saanud spordialal olid talvisteks elementideks murdmaasuusatamine ja mäesuusatamine, kuid erilist menu või populaarsust see ala ei leidnud ning rohkem selles olümpiamängudel võistlusi ei korraldatud. Päris surnud aga talvine viievõistlus samuti ei ole – sellest inspiratsiooni saanud nišivõistlusi korraldatakse aeg-ajalt senimaani.

Patrullsuusatamine
1948. aasta taliolümpia teine näidisala oli 1924. aastal Chamonix’s olümpiakava täieõiguslik liige, ent 1928., 1936. ja 1948. aastal tuli patrullsuusatamisel piirduda näidisala staatusega. Teise maailmasõja järel kaotas militaarse kalduvusega ala aga laiema soosingu ning asendus 1960. aasta olümpiamängudest alates tänaseks väga populaarse laskesuusatamisega. Laskesuusatamisega võrreldes oli patrullsuusatamine pisut ekstreemsem ja võistkondlikum: neljaliikmeline tiim, kuhu kuulusid traditsiooniliselt ohvitser, allohvitser ja kaks reameest, läbisid üheskoos murdmaasuusatamise distantsi, kus olid ka mägironimise elemendid, ning käisid võistluse jooksul kolmes lasketiirus, kusjuures ohvitser laskmises ei osalenud. Lisaks sellele tuli kogu võistkonnal kaasas kanda seljakotte, mille koguraskus pidi võistkonna peale olema vähemalt 24 kg. Olümpiamängudest on asi küll kaugel, aga militaarspordis on patrullsuusatamisel endiselt oma koht olemas ning sellel on rahvusvahelist edu saavutanud ka eestlased.

Suusaballett
Kaheksakümnendatel populaarsust kogunud suusaballett või acroski oli toona osa vigursuusatamise programmist ning 1988. aastal Calgarys ja 1992. aastal Albertville’is oli tegu ametliku näidisalaga, kuid tänapäevases mõistes kummalisena tunduv ala ei kogunud edasist populaarsust ning on tänaseks vajunud sisuliselt unustuste hõlma. Sisuliselt oli tegemist iluuisutamisega, aga uiskude ja jää asemel olid suusad ja lumi – 90 sekundit kestva muusika saatel pidid sportlased väikese kaldega pinnal esitama oma kunstilise kava, mida kohtunikud seejärel hindasid.