Reklaam sulgub sekundi pärast

TOP 10: Eesti spordisündmused aastal 2022

Sildaru
Sildaru — FOTO: Scanpix

Kui mõned päevad tagasi vaatasime otsa lõppeva aasta suurimatele ja olulisematele spordisündmustele kogu maailma kontekstis, siis seekord on järg jõudnud Eesti spordi kätte. Betsafe’i blogi reastab lõppeva aasta kõige tähtsamad sündmused Eesti spordis – kas oled meie valikutega nõus?

10. Kristjan Ilvese õnnetu ajastusega koroonapositiivsus 

Pekingi taliolümpiamängudel oli Kelly Sildaru kõrval Eesti teiseks realistlikuks medalilootuseks kahevõistleja Kristjan Ilves, kes oli olümpiatalvel tegemas elu hooaega. Suurepäraste hüpete ja oluliselt paranenud võhma pealt oli Ilves MK-sarjas näidanud väga head minekut ning mitmel korral ka poodiumile jõudnud, mis andis lootust, et hea hüppe korral võib ka Pekingis medal täiesti laual olla.

Paraku tabas Ilvest vaat et halvimal võimalikul ajal koroonaviirus – Pekingis selgus, et ta oli andnud positiivse koroonaproovi, mistõttu tuli tal mitmeid päevi oma hotellitoas istuda, vastavalt kesistele võimalustele ümber voodi ennast kuidagi liigutada ja küüsi närida – kas järgmine test näitab piisavalt madalat viiruse taset, et võistlema pääseda? Õnneks näitas, aga mitmepäevane hotellitoas istumine oli oma jälje jätnud ja medalimängu Ilves sekkuda ei suutnud – küll aga sõitis ta ennast rajal sõna otseses mõttes pildituks ning võitles välja üheksanda koha, millega kaasnevad teadupoolest olulised EOK toetused. 

9. Karmen Bruusi esiletõus ja MM-i seitsmes koht 

Eestis ei tunne spordiajalugu väga palju neid atleete, kes suudaks tiitlivõistlusel täiesti ootamatult iseennast ületada ja väga särava tulemuseni jõuda. Olgugi et see ei toonud lõpuks medalit – 17-aastase kõrgushüppaja Karmen Bruusi esitus Oregonis toimunud MMil oli tõeliselt positiivne üllatus. Esmalt suutis ta kvalifikatsioonis hüpatud isikliku rekordi 1.93-ga tagada pääsme finaali ehk maailma 12 parema sekka – ning oma tippmarki finaalis veel kolme sentimeetri võrra nihutada ning lõpuks seitsmendaks tulla! 1.96 tähistab nii Eesti rekordi kordamist kui maailma U18 tippmargi kordamist. Ja veel 2021. aastal jäi Bruusi parimaks 1.80…

8. Janek Õiglane EM-il medalil 

Lisaks kergejõustiku MM-ile toimus sel aastal ka kergejõustiku EM, kus saime tunda ka medalirõõmu – meie paraadalal kümnevõistluses tegi taas ilma suurvõistluste mees Janek Õiglane, kes pani kokku 8346 punkti väärt võistluse ja sai Niklas Kauli ja Simon Ehammeri järel kolmanda koha.

7. Anett Kontaveit ja Kaia Kanepi viimaks ometi võistlusmängus vastamisi – Eestis toimunud WTA turniiril! 

Alustame tabelit kahe kokku sattunud sündmusega. Eesti tennisesõbrad on juba enam kui kümme aastat igal suure slämmi turniiril ja muudel turniiridel, kus meie kaks tippmängijat osalevad, loosi järel tabelis näpuga järge ajanud – kas seekord tuleb omavaheline mäng ära? Üldiselt on need loosid olnud eestlannade omavahelist kohtumist ootavate fännide jaoks lausa haruldaselt õnnetud: siiamaani polnud meie naised mitte kordagi võistlusmängus vastamisi sattunud. Seetõttu on eriti sümboolne, et see kauaoodatud lahing sai teoks esimesel Tallinnas toimunud WTA turniiri poolfinaalis, kus Tondi tennisekeskuse täismaja ees see lahing lõpuks ära peeti. Milline uhke hetk Eesti tennisele! 

Ahjaa – Kontaveit võitis! 

6. Kristin Tattari vägev hooaeg ja MM-tiitel 

30-aastane Kristin Tattar on ilmselt hetkel kõige domineerivam Eesti naissportlane kogu maailmas – discgolfis ei olnud talle lõppenud hooajal kokkuvõttes sisuliselt vastast. USA profituuriga liitunud Tattar näitas üles suurepärast stabiilsust, sammudes poodiumilt poodiumile ja tehes kõige krooniks täiesti fantastilise MM-i – ülikindlat kätt näidanud Tattar tuli esikohale suisa kaheksaviskelise eduga! Ühtlasi sai  temast 2022. aastal esimene discgolfar (nii meeste kui naiste seas), kes on suutnud ühe aastaga auhinnarahades kokku ajada üle 100 000 dollari.

5. Jüri Vips lasi ühe sõnaga F1 võimalusele ise vee peale 

Ei ole kahtlustki, et kui Eesti spordis antaks välja aasta lolluse tiitlit, võidaks selle tänavu vormelisõitja Jüri Vips. Mitte ükski baltlane pole F1-sarja pääsemisele veel nii lähedal olnud – Vips oli selle hooaja alguses Red Bulli ametlik testisõitja ning sai osaleda isegi Hispaania GP ametlikul vabatreeningul. Red Bulli ülikarm noortesüsteem hoidis eestlast enda lähedal ning põhikoormuse sai Vips kätte F2 sarjas sõites, kus tulemused küll kuigi säravad polnud, kuid samas ei olnud ka tal istumise all kõige kiirem auto.

Kõik tundus endiselt hästi ja ülesmäge minevat, kuni … juunikuus otsustas Vips striimida seda, kuidas ta sõbra ja konkurendi Liam Lawsoniga Call of Duty videomängu mängib. Ühes olukorras ütles Vips vastasmängija kohta n-tähega sõna, mis osutus tema karjäärile vähemalt vormel-1 mõistes saatuslikuks – avalikult rassistliku käitumisega noorsõitja ei ole Red Bulli (ega ilmselt ühegi teise nii suure profiiliga noortesüsteemi) jaoks aktsepteeritav ning Red Bull otsustas Vipsi toetamise lõpetada. F2 sarjas sai ta küll hooaja lõpuni sõita, kuid paistab, et suur unistus kuninglikust sarjast jäi andekal Vipsil ühte netistriimi. 

4. Kaia Kanepi suure slämmi veerandfinaalis 

Juunis 37. sünnipäeva tähistanud Kaia Kanepi ei näita veel karjääri lõpetamise märke – kuigi tervislikel põhjustel valib ta endiselt väga hoolikalt seda, millistel turniiridel ta üldse osaleb, on ta võimeline heal päeval alistama ka maailma tippmängijaid ning jõudma suure slämmi turniiridel kaugele. Hooaja esimest suure slämmi turniiri Austraalias alustas Kanepi maailma 115. reketina, ent alistas kohe alustuseks endise esireketi Angelique Kerberi ja neljandas ringis ka maailma teise numbri Arõna Sabalenka. Poolfinaalis küll ülejäänud hooaja valitseja Iga Swiateki vastu püssirohtu enam ei jagunud, kuid veerandfinaalikoht Austraalias täitis Kanepi jaoks omalaadse pusle – ta on nüüd jõudnud kõigil neljal slämmiturniiril veerandfinaali, kuid mitte kordagi sealt edasi. Kas uuel aastal jagub veel jaksu ja tekib võimalusi, et sellest küürust lõpuks üle saada? 

3. Ott Tänaku vastuoluline hooaeg ja tiimivahetus 

Autoralli MM-sarjas jäi seljataha eriline hooaeg: uued hübriidmootorid tõid WRC-sse uue ajastu ning Kalle Rovanperä tuli kõigi aegade noorimaks maailmameistriks. 2019. aastal sama tiitliga pärjatud Ott Tänaku jaoks oli aasta aga keeruline – tema istumise all olnud Hyundai oli hooaja alguses konkurenttiimidega võrreldes arendustööga pisut maas ning auto ei kippunud vatile vastu pidama. Kuigi aasta teisel poolel sai Tänak ka lõpuks hoo sisse ning ta kogus aasta teise poole etappidega ka Rovanperäst rohkem punkte, oli soomlane oma töö juba aasta algusega ära teinud ning võitlust MM-tiitli peale eestlasel seekord kuigi põnevaks teha ei õnnestunud. Pidevad negatiivsed signaalid meeskonna suunas said aga kulminatsiooni hooaja lõpus – esmalt teatas Tänak, et on otsustanud Hyundaiga koostööd mitte jätkata, seejärel aga juba pärast hooaega andis teada, et on taasliitunud M-Spordi meeskonnaga – sama tiimiga, kelle ridades tema karjäär autoralli kuninglikus sarjas algas. 

2. Anett Kontaveit, maailma teine reket 

Anett Kontaveidi aasta oli mõnes mõttes tõeliselt kummaline: ühest küljest oli see justkui pettumustvalmistav, sest suure slämmi turniiridel ei õnnestunud tal kordagi isegi 32 parema sekka murda, samas suutis ta hoida teatud stabiilsust ning hoolimata mitmest ebaõnnestunud turniirist kerkis ta juuni alguses avaldatud maailma edetabelis pretsendenditult kõrgele ehk teisele kohale. Jah – suuresti tuli see tema 2021. aasta sügise hiilgevormi pealt. Jah – Ashleigh Barty ootamatu lõpetamine mängis asjas rolli. Jah – ta ei suutnud päris maailma teisele reketile vastavat taset näidata. Aga maailma kõige konkurentsitihedama naiste spordiala maailma edetabelis teisele kohale jõudmine on midagi, mis läks ilmselt paljudel Eesti spordisõpradel sel aastal pisut isegi radari alt läbi. See on tõeliselt suur asi!

1. Kelly Sildaru medal olümpiamängudelt 

Veel 2017. aasta suvel peeti 15-aastast Kelly Sildarut Pyeongchangi olümpiamängudel ülikindlaks kuldmedalisoosikuks – eelkõige pargisõidus, aga kirgast karva medalit oodati ka rennisõidust. Paraku tõmbas plaanidele halastamatult kriipsu peale sama aasta sügise hakul saadud raske põlvevigastus, mille tõttu Sildaru verinoorelt olümpiale veel ei pääsenud. Neli aastat hiljem oli olukord mitmes mõttes tohutult muutunud: Sildaru oli senise treeneri, isa Tõnisega läinud vahepeal väga avalikult ja inetult tülli, kaalunud isegi tippspordiga tegelemise lõpetamist ning pidanud hakkama saama oluliselt kasvanud konkurentsiga. Sellest hoolimata sõitis ta Pekingi olümpiale kullamõtega – senimaani polnud ta ju aastaid mitte ühelgi pargisõiduvõistlusel esikohast ilma jäänud, mille oli saanud lõpuni teha. 

Paraku lõppes ilus seeria just olümpiamängudel – pargisõidus edestasid Sildarut nii šveitslanna Mathilde Gremaud kui kohaliku publiku suur lemmik ja suursoosik Eileen Gu. Pronksmedal oleks võinud olla suur pettumus, kuid vähemalt avalikult Sildaru seda küll kuidagi välja ei näidanud – vastupidi, ta oli saadud medali üle üliõnnelik ning nakatas oma rõõmuga ilmselt ka paljud eestlased, kes esiti kullast ilma jäämise üle nukrad olid. Teisest medalist Pekingis jäi Sildaru ülinapilt ilma – vaid 0,75-punktilise vahe tõttu jäi ta rennisõidus neljandaks. Pargisõidu pronks kinnistab aga Sildaru kohta Eesti spordiajaloos igaveseks.