Riigikoguliige Tanel Tein otsusest lubada agressorriigi sportlased Pariisi olümpiamängudele: “Ma ei kujuta endale ette, et vaatan olümpiamänge kus osalevad inimesed, kes tapavad ukrainlasi või kiidavad selle heaks”

Tanel Teini postitus sotsiaalmeedias:

Eesti plaan B ja C?

Kas meil, eestlastel, on julgust ja selgroogu öelda ka tegelikult “EI!”?
Öelda sõnades “EI" sõjale on lihtne aga reaalselt seda tegudega ka näidata on palju keerulisem.

Ometi reaalseid tegusid tehakse vere hinnaga iga päev täna Ukrainas. Mida teeme aga meie, eestlased? Me arutame endiselt ja tõsimeeli, kas minna ikka Olümpiale?
Oma 30. jaanuari 2023. aasta FB postituses kirjutasin samal teemal ning juba siis oli tunda, et oleme “EI” ütlejad kõigest sõnades. Me ei soovi olla vastutajad, pigem vaatame, mida teised teevad. Me ei ole põhimõttekindlad.

Aasta alguses sai kirjutatud: "Sport ja poliitika pole enam ammu lahus ja neid ei tohigi lahus hoida. On selged punased jooned, millest me ei tohi kuidagi üle astuda. Enne kui Ukraina vabadus pole taastatud ja riik üles ehitatud, ei saa lubada agressorriike ühelegi võistlusele. Punkt.
Milline on seejuures meie, Eesti olümpiakomitee (EOK) plaan B ja C?
Plaan A on kõigile selge – kui Venemaa ja Valgevene sportlased jäetakse Pariisist kõrvale, on Eesti delegatsioon loomulikult kohal. Aga plaan B ja C, kui Venemaa ja Valgevene sportlasi ikkagi lubatakse Pariisi?”

Pea aasta on möödunud 30. jaanuari postitusest ning eile, kui tuli ROK-i otsus ikkagi lubada Venemaa ja Valgevene sportlased Olümpiale, oleks oodanud meie eliidilt poliitikas ja EOK-s mitte tavapärast juttu, kus mõistetakse avalikult rahvusvaheline otsus küll hukka, aga selget seisukohta just Eesti osalemise kohta Olümpial. Eesti sellisel juhul ei osale.

Möödunud on pea aasta ja kahjuks plaani B ja C meil selle ajaga ei tekkinudki.
Pole toimunud avalikku disskussiooni ja teema vedamist just EOK poolt, kes oleks pidanud avalikkust, sportlasi, toetajaid ettevalmistama ning selgitama, et Venemaa ja Valgevene osalemise korral Eesti ei osale.

Järelikult on EOK plaaninud kogu aeg osaleda Olümpial, ilma põhimõteteta, öeldes “EI” sõjale ainult sõnades. Seda tõendab ka EOK peasekretäri Suklese mõtekäik: "Ukrainas peaks juhtuma midagi väga halba, et venelased olümpiale ei pääseks.” Midagi väga halba??? See kahjuks kustutab lootuse EOK põhimõttekindlusest üldse. Ikka elatakse lootuses, et keegi teine peab olukorra lahendama, mitte meie ise.

Ei jäägi vist muud üle, kui kõik lootused on ja jäävad meie enda sportlaste peale. Juhul kui riik ise ei sekku ja ei näita lõplikult selgroogu.
Eesti sportlased aga, kes tänu sellele võikale agressioonile oma olümpiavõimalusest ilma peaksid jääma, on kõik juba tegelikud (olümpia)võitjad. Ei kujuta ette, kuidas me peaksime kaasa elama meie sportlastele, kes otsutavad siiski osaleda. Ei kujuta üldse ette, et paneme televiisori mängima, et vaadata olümpiat, olümpiat, kus osalevad inimesed, kes tapavad ukrainlasi või kiidavad selle heaks…

Aastakümnete pärast kui vaatame tagasi Pariisi Olümpiale, kas siis tahame meenutada ühist pidu agressorriigiga sõja ajal või Eesti kindlameelset otsust selles mitte osaleda? Siis mõistame, et see otsus oli õigem kui mõni võimalik medal.