Reklaam sulgub sekundi pärast

Rait Ratasepal on kõigest 5 päeva jäänud järgmisel teisipäeval algava 20 maratoni 10 päevaga väljakutseni

Rait Ratasepp
Rait Ratasepp — FOTO: Kädy Maadväli

Rait Ratasepp kirjutab enda blogis: Kohe algavaks 20 maratoni 10 päevaga jooksu-katsumuseks on viimase 6 kuu treeningute fookuses olnud keha taastumiskiiruse arendamine.

Märtsis joostud Barcelona maratoni ning pühapäeval joostud Tartu Maastikumaratoniga sai testitud, kuidas ma selle ülesandega toime tulin. Enesetunne ja vereanalüüside tulemused kinnitavad, et keha taastub pikast ja tugevast pingutusest väga kiiresti.

Barcelona maraton
finišiaeg: 2:28:52
keskmine pulss: 165
max pulss: 174
tõusumeetrid: 92
teekate: asfalt
ilm: päikeseline ja sooja üle ca 10-16 kraadi

Tartu Maastikumaraton
finišiaeg: 2:37:47
keskmine pulss: 162
max pulss: 175
tõusumeetrid: 384
teekate: enamuses metsarajad + kruusateed
ilm: päikeseline ja sooja ca 10 kraadi juures

Mõlema maratoni järgselt sai täpselt sama ajaakna (s.o 45 tundi pärast finišeerimist) juures antud samad analüüsid. Juuresolevast tabelist näed, et kumbki maraton ei jätnud endast kehasse sisuliselt mingit erilist jälge. Barcelona maratoni järgselt oli kreatiinikinaas natukene üle normi ning teised näitajad jäid normi piiresse. Tartu Maastikumaratoni järgselt olid kõik näitajad normi piires. Barcelonas tegin tugevama pingutuse kui Maastikumaratonil, kuid siis taastusin ma ka veebruari lõpus läbi põetud koroonaviirusest. Seega võis viirus jätta ka oma väikese jälje.

Maastikumaratoni eesmärk oli aga teha viimne tugev pingutus enne 20 maratoni 10 päevaga jooksmise väljakutset. Seega ei pannud ma endast seal maksimaalselt kõike välja ning see kajastus kenasti ka jooksujärgses enesetundes, heas lihaste konditsioonis ning korras verepildis.

Põhjus, miks C-reaktiinve valk oli Maastikumaratoni järgselt veidi kõrgem kui Barcelona maratoni järgselt, võib olla tingitud sellest, et Maastikumaratonil sain allamäge jooksmisega ühe varbaküüne alla verevalumi ning see võis tingida põletikunäitaja väikese tõusu. Õnneks see taandus kiiresti ja peale varbaküünest ilmajäämise muud muret ei tohiks põhjustada.

Võrdluseks võid 26. veebruari blogipostitusest vaadata, kui palju kõrgemale eelnimetatud veremarkerid varasemalt muude ettevõtmiste raames tõusid. Huvitav saab olema, milline saab olema mu verepilt 21. mail algava katsumuse ajal ja kohe järgselt. 

Lisaks verepildile jälgin sportimise mõju ja taastumise seisukohalt ka kehakaalu, täpsemalt selle muutust. Kehakaal maratoni hommikul oli sisuliselt sama ka pärast maratoni kahel järgneval hommikul, mis on minu jaoks märk sellest, et jooks oli jõukohane ega pannud keha ülemäära suure stressi alla.