Reklaam sulgub sekundi pärast

Mihkel Räim: autod sõidavad võistluse ajal vastu, keegi ei turva ega anna vilet, et ratturid paneksid autosid tähele

Mihkel Räim paremal
Mihkel Räim paremal — FOTO: Mihkel Räim Facebook

Eesti jalgrattur Mihkel Räim räägib kuidas esimene võistlus läks.

Umag Trophy UCI 1.2

Sile sõit, mõned paarisajameetrised põksud sees, vahepeal käis tee üles alla, aga pigem ma liigitan seda siiski siledaks sõiduks. Tuul oli üsna tugev, kahjuks vale nurga alt ja küljetuult väga teha ei saanud. Esimest korda võistlesin siin 2016. aastal ja siis oli sõit meeletult ohtlik. 2021. aastal sama teema ja nüüd 2023. aastal pole midagi muutunud. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks üritab kahjuks korraldaja äri teha ja kutsub võistlusele 30 tiimi, igas tiimis 6 meest. 80 % pundist on väga noored ja üleliia erutunud hooaja esimesest stardist, leidub kahjuks ka palju neid, kelle rattavalitsemise oskus ning tase pole sellisteks sõitudeks piisav. Mõnele amatöörmeeskonnale on see arusaadavalt hooaja tähtsaim võistlus ja nad võtavad üleliia riske. Kõige hullem on tegelikult probleem ohutusega rajal. Viimase kuue aastaga pole siin midagi muutunud, autod sõidavad võistluse ajal vastu, keegi ei turva motikaga ega anna vilet, et ratturid paneksid autosid tähele. Kõik see kombo kokku tekitab paraja kaose ning silmad peab lahti hoidma. Lihtsalt kurvaks teeb see, et UCI tähelepanu saavad vaid suured sõidud. Neid kajastatakse televiisoris ja seal selline praak lubatud pole, aga väiksemad sõidud ei huvita kontoris väga kedagi, kuigi pole vahet, kas suur sõit või väike, inimelu ja ohutus peaksid olema sama tähtsad.

Igatahes suht sõidu alguses said mõned mehed eest ära ja ette nad napilt jäidki, kuna kohtunikud ei suvatsenud kordagi jooksikutega vahet näidata... päris huvitav. Selliseks asjaks peaks ikka võimeline olema. Meil oli algne plaan, et lähen ise finishit panema, aga võimalus oli ka teise mehe peale mängida, kes ka päris nobe. Tal on trekisõidu taust ja jalga jagub, lihtsalt pole veel nii hästi maanteesõitudel kestma hakanud. 10km enne lõppu otsisin ta üles ja ta kinnitas, et tal on väga hea enesetunne. Kuna siin on selline sigrimigri ja meeskonda keeruline kokku saada, siis ütlesin talle, et aitan teda. Mõeldud tehtud, päris lahtivedamist teha ei saanud, sest pidin teda 5km pundi ees hoidma, aga õnneks sai ta ise hakkama pärast.

Poiss sai 8 koha, grupifinishi 5. mees. Esimest korda vist UCI sõidul 10 hulgas, nii et võib rahule jääda. Minu enda enesetunne oli ok, ei midagi erilist. Ilmselt külm ilm kärpis natuke enesetunnet, kuid tõenäoliselt läheb peagi paremaks. Pühapäeval on uus võimalus ja siis on finish ülesmäge, mis sobib mulle ehk paremini kui kiire sile finish.