Meie seast lahkus spordiajakirjanik Valeri Maksimov

Valeri Maksimov (Foto: Karl Rinaldo)
 

30. märtsil lahkus pikaajalise haiguse tagajärjel teenekas spordiajakirjanik Valeri Maksimov. (2.10.1949 – 30.03.2022)

Hiiumaalt, väikesest Käinast pärit Valeri Maksimovi kireks oli kuue aastakümne jooksul võrkpall. Nii kirjutaja, mängija kui lihtsalt pöidlahoidjana.

Vaat et oma elu viimaste meetriteni jälgis ta erinevaid turniire, jälgis teleri ja raadio vahendusel põnevamaid mänge, elas meie võistkondadele kaasa ning ütles ka ise lemmikteemal sõna sekka.

Tartu päevil linna noortekoondisega Eesti meistriks tuleku ja aastakümneid hiljem legendaarse Kalev-68 meestega veteranide MM-il käimise vahele jäi lugematu arv päevi täis võrkpalli. Pärast Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna lõpetamist 1969. aastal töötas ta terve elu spordiajakirjanikuna erinevates Eesti lehtedes.

Ta on teinud kaastööd EVF-i võrkpalliportaalile, toimetanud aastatel 1988-89 ajakirja „Vollekiri“ ja kuulunud paljude aastate vältel meie juhtivate ajalehtede sporditoimetustesse. Aastatel 1978 kuni 1990 töötas ta Spordilehes, 1990-1992 Rahva Hääles ja 1992-1998 Postimehe Tallinna toimetuses. Seejärel oli ta 1998-1999 Spordilehe peatoimetaja ja 2002-2005 Eesti Spordilehe tegevtoimetaja.

Maksimov on valitud kuuel korral (1993-1998) Eesti parimaks spordiajakirjanikuks. Aastatel 1984-1994 oli ta Eesti Võrkpalliföderatsiooni juhatuse liige ja asepresident. Samuti kuulus Valeri Maksimov aastatel 1996-1998 Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali ning valdkondadevahelisse nõukokku.

Ta oli Ajakirjanike Liidu ja Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige (1990). 1991-1999 oli ta Eesti Spordiajakirjanike Föderatsiooni esimees. Valeri Maksimov pidas lugu võrkpallimängu ilust, improvisatsioonist ja mõtestatusest.

Tema väljapaistvamate tööde hulka kuulub ka dokumentaalfilmi “Geim Vanjale” (1991, võrkpallitreener Ivan Dratšovist) stsenaariumi kirjutamine. Ta on osalenud ajakirjanikuna erinevatel olümpiamängudel ja kirjutanud nähtust ka hiljem olümpiaraamatutes.

2009. aastal andis Valeri Maksimov välja rohkem kui 400-leheküljelise „Võrkpalli lugemiku“, kuhu ta koondas kõik olulisemad Eesti võrkpalli sündmused aastatel 1919-2008. „Kuulujutte siit ei leia,“ ütles ta ise raamatu esitlusel.

2015. aastal tegi ta korraks haagi kergejõustikumaailma, kirjutades raamatu „Kuuekümnendate kuningas“ omaaegsest kümnevõistlejast Rein Aunast.

Valeri Maksimovi viimaseks teoseks jäi autobiograafiline tagasivaade käidud teele – „Hiiumehe ränd“. Hiiumaalt pärit võrkpallihiiu isiklikud meenutused möödunust. Kasvõi sellest, kuidas ta oli Eesti rannavolle sünni juures ja mismoodi ta kajastas Brasiilias peetud MM-il Eesti esimeste vollepaaride debüüti ala kõrgeimal tasemel.

Hiiumeest ei ole enam meie keskel. Ränd on lõppenud, ent mälestus temast elab kõikide spordiinimeste südames.

Eesti Võrkpalli Liit mälestab Valeri Maksimovit ja avaldab kaastunnet lahkunu omastele.