Maailmameister Kristin Tattari kannatused on end ära tasunud

FOTO: KARLI SAUL | EOK / autor/allikas: EOK (“Liikumine ja Sport”)

Kristin Tattar andis Eesti Olümpiakomitee ajakirjale „Liikumine ja Sport“ pikema intervjuu.

Kristin, sul on seljataga üks edukas hooaeg teise järel, kuid seda aastat võib pidada vast su elu kõige ägedamaks: oled valitsev maailmameister, jõudsid USA võistlustel poodiumile 21 korda järjest ja hooaja lõpus valiti sind maailma parimaks kettagolfariks. Kas siit on üldse kuskile edasi minna?

Alati on midagi saavutada. Tean, et ühel hetkel võivad kettagolfi eesmärgid ennast muidugi ammendada, kuid see ei tähenda, et mingis muus aspektis elu ise ennast ammendaks. Tunnen, et see hooaeg oli alles algus ja üks samm minu unistuste täitumiseni. Praegu on motivatsiooni, jõudu ja inspiratsiooni, et jätkata. Seda ei saa ette näha, millal otsi kokku tõmmata, aga usun, et taban hetke ära. Praegu seda ohtu ei ole. Seni, kuni see annab mulle rõõmu ja jõudu, ma kindlasti jätkan.

Kerime ajaratast tagasi. Õigupoolest olid sa noorena hoopis murdmaasuusataja, mõtlesid olümpiavõidust. Kust see ind tuli?

Hakkasin suusatama Eesti kuldajal. Olime kõik sellest ju ümbritsetud, mäletan oma kooliski, et läksime koos aulasse ja vaatasime, kuidas suusatavad Kristina, Andrus, Jaak. Elasime üheskoos kaasa. Kogu Eesti tuli ju selle sündmuse nimel kokku. See oli nii ilus aeg, mis pakkus nii võimsaid emotsioone! Ju ma siis tahtsin sama tunda. Kodust on mul ka sporditaust (Tattari isa oli sõudja, ema kergejõustiklane – toim.) ja ma läksin seda rada mööda, minust pidi saama sportlane. Elu teeb paraku omad korrektiivid ja ju polnud murdmaasuusatamine minu kutsumus. Discgolf jõudis mu ellu hiljem ja sellega tegelesin lihtsalt seepärast, et mulle ala meeldis. Suusatades tahtsin nii väga olla Kristina ja võib-olla see suur eesmärk ajaski pilli lõhki.

Murdmaasuusatamine jäi katki südameprobleemide tõttu. Kui suur hoop see diagnoos sulle oli? Kas mõtlesid kohe, et spordiga on nüüd kõik või otsisid teisi viise karjääri jätkata, kuigi see oli raske?

See oli väga raske, iseloomustaksin seda isegi sõnapaariga „tume aeg“. See polnud ainult spordiga seoses, ka elus sattusid mitu asjaolu kokku, mis tekitasid mulle negatiivset ja kurba emotsiooni. Olin haige, võib-olla olin treenides ka liiga innukas ja organism ei saanud sellega hakkama.

Hakkasin üsna hilja suusatama ja mul oli kindel eesmärk minna Otepääle Audentesese kooli, et pühenduda täielikult treeningutele. Sain noortekoondisesse ja juba esimesel aastal tekkisid mul terviseprobleemid. Aga olin nii innukas! Liiga innukas. See lõhkus minus väga palju. Väga šokeerival moel andis see mulle õppetunde, samal ajal üritasin kogu valu ja kurbust endasse matta. Teisi enda ümber oli väga raske vaadata, tundsin, et ma ei jõua ega jaksa, samal ajal nemad jõuavad ja võidavad. Olin läbi põlenud, kurnatud. Lõpetasin ikkagi Audentese ära, uskudes, et äkki saab ikkagi kõik korda. Arusaamine, et minust ei saa sportlast, oli väga raske. Pärast kooli lõppu läks asi paremaks.

Olin sättinud oma identiteedi ümber suusatamise. Tundsin, et kui ma ei suusata, siis pole ma keegi. Kõik mu tulevikuplaanid olid seotud vaid suusatamisega, see diagnoos lõi hetkega kõik aga puruks. Mul võttis aega, et august välja tulla. Olin peata. Nüüd tagasi vaadates mõistan, et see aeg oli mulle siiski vajalik. Discgolf’i mängides olen saanud aru, et mina ja discgolf oleme kaks eraldi asja. Kui mul läheb rajal halvasti või kui ma ei saa mängida, siis mu maailm ei varise kokku, sest tegelikult on kõik hästi. Mul on perekond, kes mind ikka armastab.

Kui palju on sinu lugu kettagolfimaailmas inimesi üllatanud? Mõni on ju sündinud, ketas käes, mõni – nagu sina – on teinud väga rasket tööd, et tippu jõuda.

Alustasin suhteliselt hilja. Väga palju on neid, kes mängivad lapsena. USA-s olen poolehoidu võitnud võib-olla just selle tõttu, et tulen kuskilt kaugelt Eestist. Osa inimesi ei teagi, kas ma mõtlesin selle koha välja või ongi see päriselt olemas. Tulin, nägin ja võitsin. See on nende jaoks maagiline.

Usun, et minu lugu ja just see, et olen lapsevanem (Kristini tütar Isabel on üheksa-aastane – toim), on nende jaoks müstiline. Väga paljud discgolf’i inimesed on väga vabameelsed ja kogu aeg kuskile teel. Neil ei ole pere loomiseks aega ja väga paljud ei tahagi seda. Miskipärast on kultuur selline. Aga harrastajad, kes on ise lapsevanemad, saavad inspiratsiooni sellest, et laste kõrvalt on võimalik tegeleda alaga ka professionaalsel tasemel.

Millal sündis otsus siirduda USA-sse? Kui kaua sa mõtlesid, kas see on ikka õige tegu?

Mul elukaaslane Silver Lätt sai 2016. aastal kutse USA-sse prestiižikale võistlusele ja tagasi tulnuna ütles ta, et nüüd on minu võimalus midagi ära teha. Aastal 2017 käisin mina USA naiste lahtistel ja tema meeste lahtistel. Pall hakkas veerema ja ma pühendasin ennast rohkem discgolf’ile. Läbimurre tuli 2019, kui olime kaks kuud Ameerikas. Minu esimene väga suur võit avas kõik uksed.

Tol ajal sa ju töötasid täiskohaga. Kui palju pidid ülemusega võitlema, öeldes, et lähed jälle lombi taha ketast loopima?

Pidin kõvasti aega planeerima. Oli mingeid aastaid, kui mul vaba päeva polnudki. Iga puhkusepäev läks discgolf’i alla. Pidin ka palgata puhkust võtma, lisaks oli vaja kõrvalt raha teenida, et oleks üldse võimalik võistlema minna. Ülejäänud aja tahtsin olla lapse jaoks olemas. Kõik see oli väga keeruline. Väga tihti oli muremõtteid peas, ma üldse ei salga. See tekitas ka perekonnas hõõrumisi.

Mõnes mõttes sai sellest minu motivaator, sest tahtsin, et pingutus kuskile viiks ja ära tasuks. See kannustas ning võib-olla panigi need asjad juhtuma. Olen seda varemgi maininud, et praegu poleks ma enam nõus midagi sellist läbi tegema.

Minu elu on olnud selline, et ma pole saanud väga kellelegi loota ega toetuda. Olen pidanud arvestama vaid iseendaga ja see on olnud tõesti raske. Ma olen saanud alati oma asjad tehtud. Ma ei ole selline, kes läheks ennast presenteerima ja uksele koputama.

Kuidas näeb välja Kristin Tattari elu USA-s? Eestis kogud alles nüüd tuntust, aga USA-s on discgolf väga populaarne. Kas sind tuntakse ära?

Võistlustele jõuavad hardcore-fännid. Nad teavad ja tunnevad mind ära. Alati on punt ootamas, kes soovib autogrammi või pilti. Mõni tahab lihtsalt vestelda. USA-s on kindlasti inimesed avatumad, Eestis mitte nii väga, siin niisama rääkima ei tulda. Teinekord ütlen ise tere, kui keegi jääb vaatama. On tore, kui inimesed tahavad jagada oma muljeid või tulevad ütlema, et olen neid inspireerinud. Hooaja lõpus on vahel väsitav ja tahaks omaette olla, aga siis tulengi Eestisse ja olen kodus. Siis on jälle akud laetud ja lähen tagasi.

Naljakaid juhtumeid Eestiga seoses on olnud küll. Charlotte’i linnakese lähedal on selline koht nagu Gastonia ja mõned arvavad, et mu aktsent on väga tugev, äkki Estonia tähendab Gastoniat. Kui ütlen, et olen Euroopast, siis saadakse juba aru.
Põnev lugu on ka see, et alles hiljuti korraldasime elukaaslasega Jõulumäel ühte võistlust ja üks meesterahvas oma naisega tuli Californiast Pärnusse, sest nad said tänu mulle teada, et on olemas selline koht nagu Eesti. Nad ütlesid, et on siin kuu aega viibinud ja neile väga meeldib.

Milline näeb välja sinu tüüpiline treeningupäev?

Kui tuua paralleele suusatamisega, siis seal on kõik treeningsüsteemid välja kujunenud ja alati saad tugigrupi poole pöörduda. Discgolf’is olen rohkem teinud asju intuitiivselt, toetudes peamiselt endale. Alles nüüd hakkab minu ümber tiim kujunema, kes on rohkem kursis minu, mu keha ja mu tegemistega.

Füüsiline pool peab olema hea, eriti kui hooaeg on veebruarist oktoobrini. Sitkust on vaja! Tunnen, et saaksin teha oma ettevalmistuses parandusi. Siiski on mul senini hästi läinud, esimene suurem vigastus tuli alles hiljuti seoses küünarnukiga. Eesti talvel ei taha õues väga palju visata, USA-s aga tegin palju viskeid. Paratamatult tekib ülekoormus ja eks sealt see asi hakkaski hargnema.

Nüüd on mu eesmärk saada küünarnukk korda. Selle käega teenin ma ju raha! Õnneks pole see olukord ületamatu, vaja on leida õige lähenemine koostöös arstide ja terapeutidega. Olen positiivselt meelestatud ja usun, et järgmisele hooajale oskan teadlikumalt vastu minna.

Põhiline jõu- ja vastupidavustreeningute osa jääb mul talvisesse aega. Käin siiani suusatamas, sest see annab kogu kehale jõudu. Jõulumäe metsade vahel liuglemine on mõnes mõttes ka teraapia. Kui hooaeg läheb lahti, siis pole väga palju ruumi millekski muuks kui viskamiseks. Treeningringid venivad paratamatult hästi pikaks. Pole küll veri ninast väljas või higimull otsa ees, kuid mõni ring võib olla kolm-neli tundi ja siis oledki päeva lõpuks väga väsinud. Vahel teen ka õhtuti harjutusi lisaks, aga pärast jõusaali rassima ma ei lähe, sest kogu energia kulub discgolf’i peale.

Discgolf on ka vaimne ala. Viimane vise võib minna korvi asemel võssa, sest laguned mentaalselt ära. Kui palju sa oma vaimse poolega tööd teed?

Mul ei ole kindlat praktikat välja kujunenud. Olen teinud päris palju asju põlve otsas, kuid tunnistan, et sel hooajal olen olnud teadlikum. Varem on toiminud paljud asjad automaatselt või sisemise tahtejõu ja trotsi toel.

Tänavu on minu mantra olnud, et olen selles hetkes ja praegu on aeg, kui saan midagi muuta. Ma ei saa mõelda tulevikule ega sellele, mis saab, kui viskan mööda. Oleme inimesed ja eksimine on meile loomupärane. Muidugi tuli ka mul negatiivseid mõtteid, aga siis oskasin end hetkelt tabada ja olevikku tagasi tuua. Kui midagi läheb viltu, siis ei varise mu maailm kokku. Aktsepteerin protsessi ja tunnen, et saan hakkama.

COVID-19 ajal, kui meil oli pidevalt probleeme USA-sse võistlema saamisega, varisesin lõpuks MM-il pinge all kokku. See andis omakorda tõuke, et hakkaksin rohkem enda sisse vaatama, ennast arendama. Tuleb välja, et iga asi on millekski vajalik.

Su pere elab ja hingab discgolf’i. Kui keeruline see aga on, kui elukaaslasega olete USA-s ja tütar Eestis?

Arusaadavalt raske, igaühe elu on erinev ja meie tee on just selline. Kunagi piitsutasin end selle pärast väga, et pean mingil ajal pikalt eemal olema. Eks see tule raamidest, mis ühiskond naistele seab. Tundsin, et ma ei mahu nendesse raamidesse ja alavääristasin end, et ma olen kehv ega saa hakkama nii nagu vaja. Selline mõtteviis hoidis mind palju tagasi ega lasknud normaalselt elada. Nüüdseks olen mõtted selgeks mõelnud ja pole iseenda vastu enam nii karm. Arvan, et saame perena üpris hästi hakkama.

Katsun ka tütresse seda suhtumist süstida ja rääkida talle, mis on tähtis. Ta on kui väike täiskasvanu, vahel isegi liiga. Ta on kiiresti suureks saanud, eriti selle aastaga. Eelmisel aastal olid meie Skype’i vestlused väga rasked, aga sel aastal on need lihtsamaks läinud. Tal on oma huvid, oma hobid. Arvan, et oleme siiani hästi toime tulnud. Kui midagi peaks muutuma ja senine elukorraldus enam ei tööta, siis pole probleem teha muutusi. Elu on paindlik ja vaatan, kuhu see meid viib.

Kas tütar on ka discgolf’i usku?

Ei, teda see asi ei paelu. Ta on vaba hing, teda huvitavad kunstiasjad. Spordipisikut üritan temasse muidugi ka süstida, ta käib tennises. Mingisugune liikumisharjumus peab ikkagi olema, see annab nii palju juurde.

Discgolf muutus eestlase liikumisharrastuse suureks osaks just COVID-19 ajal, kui metsad olid rahvast täis. Kas see üllatas sind, rõõmustas?

Minu mõtted olid COVID–19 ajal enesekesksed, ma isegi ei osanud laiemat pilti näha. Nüüd tagasi vaadates ja kettatootjatega suheldes on see ikka meeletu areng, mis on paari aastaga toimunud. Discgolf’i on voolanud palju raha ja see on võimaldanud paljutki muuta: kaasata rohkem meediat, tekitada publikuhuvi, auhinnafondid on suuremaks läinud.

Üleüldse meeldib mulle, et inimesed teavad, mis discgolf on. See on tore ja lihtne spordiala, mida saab terve perega harrastada. Otseselt pole isegi oluline, kui vana või sportlik keegi on. Jalutamine ja väike viskeliigutus on ju enamikule jõukohane. Mäng on lõbus, saab nalja ja mul on hea meel, et see kõnetab inimesi.

Kas võistlustel saab ka nalja? Või on seal pigem pinge õhus ja vastased piidlevad üksteist?

Pigem on inimesed tasakesi. Pinge on õhus, kõik on üles kruvitud. Tippmängijate seas on asi naljast kaugel. Kui näiteks sõpradega mängides läheb ketas võpsikusse, siis ongi naljakas. Tipptasemel on see ikkagi laastav tunne. Dünaamika on lihtsalt teistsugune. Mida parem tase, seda kõrgemad on ootused.

Kui palju kettagolfimaailmas arutatakse ala olümpiakavva võtmist? Kas loodad sellele, kas see on sulle üldse tähtis?

See oleks muidugi ilus ja tore, aga ütlen ausalt, et ma ei ela otseselt selle unistusega.

Kas see muudaks discgolf’i kui ala?

Mõnes mõttes kindlasti. Olümpia annab palju kandepinda ja tähelepanu. Võib-olla siis jõuaks discgolf riikidesse, kuhu see muidu ei jõua. Aga lõppkokkuvõttes oleks olümpia lihtsalt üks paljudest võistlustest. Seal võiks särada ehk keegi, kes pole kunagi säranud. See näitab lihtsalt hetkeseisu ja seal võib minna nii, võib minna ka naa. Muidugi oleks tore näha discgolf’i olümpial, aga ma ei ela pidevalt seda soovides. Discgolf toob mulle niisamagi nii palju rõõmu ega ole tähtis, mis nimetusega need võistlused on. Lasen elul lihtsalt juhtuda.

Kas peale USA on veel riike, kus harrastatakse tipptasemel discgolf’i?

Peamine on ikkagi USA. Seal on juba aastaid olnud Discgolf Pro Tour ja täpselt enne COVID-it vahetas sari omanikku. Suur raha tuli taha, võistlustase oli professionaalsem. USA-keskne oli see enne koroonaaega, kuid viimasel ajal on ka paljud eurooplased saanud jala ukse vahele. Järgmisel aastal toimub juba üks etapp Norras ja tahetakse ühte etappi ka Eestisse tuua. Kõnelused käivad, nähakse, et pilt muutub palju rahvusvahelisemaks. Eesti on väga arvestatav discgolf’i-riik, meil on väga palju andekaid ja ambitsioonikaid mängijaid. Siiski tundub mulle, et Euroopas on suurim kasvulava ikkagi Soomes, seal on noored paremini kaasatud. Aga meie oleme neil kannul!

Eestis näitab kettagolfi kui alasse suhtumist seegi, et olid kolmandat aastat EOK aasta naissportlase nominent? Kui meelitatud sa olid?

Discgolf’i ringkonnale on see väga tähtis. Muidugi on see ka mulle väga suur au, et pannakse tähele tööd, mida olen teinud, aga tunnen, et kõik Eesti naised on kangelased. Vaatan meie sportlasi suure uhkusega, näiteks kui Anett Kontaveit teeb oma vägevaid mänge või Kelly Sildaru läheb hüppama. Neile kaasa elades on selline tunne, nagu teeks seda ise! Ma poleks uskunud, et olen seal seltskonnas. Mulle on nendega samal pulgal seista suur tunnustus!

Sponsorleping lõi pahviks

Eestis pole palju naissportlasi, kelle sponsorlepingud ulatuvad tuhandetesse eurodesse. Üks neist on Kristin Tattar, kes sõlmis mullu sponsorlepingu Rootsi ettevõttega Latitude 64. Nelja-aastane kontraht toob talle sisse pool miljonit dollarit.
„Latitude 64 on Rootsi ettevõte, kes pani mulle õla alla 2017. aastal, kui sain neilt varustust võtta. Pärast USA lahtiste meistrivõistluste võitu 2019. aastal läks uks praokile ja mulle hakati palka maksma. Senini olin majandanud oma jõududega. Eelmisel sügisel tulid nad ise mu juurde ja pakkusid sellise summa: 500 000 dollarit! See lõi mind veidike pahviks. Naiste discgolf’is ei olnud ju selline raha liikunud,“ meenutab Tattar.

„Tegelikult tundus mulle, et kogu ala on väga meestekeskne ja vahel jäi mulje, et mõeldi, mis see naine ikka teeb või loeb. Aga sain lepingu, mida polnud varem olnud! Mul oli hea meel, et suutsin oma väärtust tõestada. Loodan, et see on ka teisi aidanud paremale teekonnale. Kogu see lugu teeb mind uhkeks ja tunnen, et raskus, mis on olnud aastaid kukil, on ära tasunud, sest on olnud usku ja armastust ala vastu. Tuli oma hetk ära oodata ja mul oli selleks piisavalt kannatlikku meelt,“ selgitab Tattar.