Reklaam sulgub sekundi pärast

Ekstreemtriatlon Celtman – kui kõik läheb valesti, aga alla andmine ei ole võimalus

Vaid paar aastat tagasi triatloni juurde jõudnud Roland Stepulov tegi Šotimaal toimunud ekstreemvõistluse, kus tuli jääkülmas vees 3,4 kilomeetrit ujuda ning vihma- ja rahesajus 200 kilomeetrit rattaga sõita ja 42 kilomeetrit joosta, läbi ajaga 13 tundi, 30 minutit ja seitse sekundit. Selle tulemusega teenis eestlane omale ihaldatud sinise särgi, mida saavad kanda vaid kõige kangemad ja paremad. Aga teekond selleni ei olnud üldse nii harmooniline, kui esmapilgul võiks ette kujutada.

Kõik hakkas viltu vedama juba Tallinna Lennujaamas, kui selgus, et Edinburghi väljuma pidanud lend on tühistatud, kuna pole piisavalt pardatöötajaid. Lõpuks läbi Helsingi ja Stockholmi jõudis ta siiski koos treeneri, abilise ja sõbrana kaasa reisinud Marko Albertiga Šotimaale, kuid sellega seiklused alles algasid, sest Rolandi võistlusvarustus jäi Euroopasse ringi rändama. Ja kusjuures teeb seda tänaseni!

Esimese kohale jõutud tunniga kulus kogu reisi eelarve

Lendude hilinemise tõttu tekkis Rolandil järgmine probleem – autorendid suleti ning sõiduki hilisemaks kätte saamiseks tuli lisatasu maksta. Kohvri kadumise tõttu tuli kupüüre välja ka hotelli eest, lootuses, et uuel hommikul on asjad kohal. „Esimese tunniga maksin ära 500 naela ehk kogu oma reisi eelarve,“ avaldas Roland, kes sai terve järgneva päeva ootusärevalt lennujaamas istuda, kuid pidi sealt seejärel siiski tühjade kätega lahkuma. „See oli hetk, kus ma mõtlesin, et mida me teeme? Kas mul on Šotimaal tuttavaid? Helistasin Heiko Sepale, kes samal võistlusel osales ja ta ütles, et paljud asjad saab, aga jooksuasju pole tal kuskilt leida.“

Ülikeskendunud poeskäik võttis viimse jõu

Kui jooksuasju polnud, siis oli lahendus lihtne – tuli sammud seada spordipoodi, kust osteti uued tossud ja matka-jooksuseljakott. „Olin väsinud, olukord oli pingeline ja emotsioonid olid seest nii tühjaks söönud, et see spordipoes olemine oli tõenäoliselt minu raskeim hetk,“ nentis Roland, kelle sõnul tuli keerulises olukorras end väga tugevalt kokku võtta. „Seal tuli üliteravalt läbi mõelda, mida mul täpselt vaja on. Umbes nagu võistluspäeva eel pakid vahetusalakotte ja loodad, et midagi maha ei unustaks, sest hiljem pole asju enam kuskilt võtta.“ Seejärel seati sammud toidupoodi ning võistluspaika jõuti kell 23.30. Järgmise päeva varahommikul helises äratuskell aga kell 2.

Millimallikatest klimbisupp

Roland tunnistas, et selle kahe tunni jooksul ta magada ei saanud, sest visualiseeris peas korduvalt peagi juhtuma hakkavat. Starti jõudes võeti esmalt võistlusnumber välja, seejärel selgitati kohtunikele olukorda, mida õnneks mõisteti. Ajaline surve oli suur ja sestap vaatas Roland vaid kiire pilguga ratta üle, tõmbas kalipso selga ja istus juba bussile, mis viis võistlejad starti. Veetemperatuuriks mõõdeti kümme kraadi, adrenaliini lisasid millimallikad. „Kuna ujusin number väiksema kalipsoga, siis mul olid paljud kohad paljad. Lisaks unustasin näkku vaseliini panna ja sestap üritasin ennast hullult varjata. Kui kilomeetri sain ujutud, tekkis tunne nagu oleksin millimallikatest klimbisupis ja ujusin edasi vesipallikrooli,“ kirjeldas Roland. „Heiko oli saanud ühega näkku ning hiljem paistetas see korralikult.“

Marko tõmbas sokid jalga ja ütles „Anna tuld!“

Rolandi ujumisajaks mõõdeti üks tund, neli minutit ja 25 sekundit. Esimese vahetusala läbis eestlane aga kõige kiiremini. „T1-s ootas mind abistama tulnud Marko. Kui teistel oldi vastas soojaveekaussidega, kus jalgu esmalt soojendati, siis Marko tõmbas mulle sokid jalga, pani vesti selga ja ütles, et tõmba tuld!“ jätkas Roland, kes sai juba esimese kümne kilomeetriga aru, et rattaasend on ikka väga halb. „Ratta omanik oli kitsamate õlgadega, mistõttu oli lenks mulle liiga lähedal ja liiga all. See andis korralikult alaseljas tunda ning hakkasin Markolt valuvaigisteid nuruma. Kuigi ekstreemtriatlonil polnud 40 kilomeetri raadiuses ühtki poodi, siis võlus ta need mulle siiski kuskilt välja.“

Tuul, vihm, rahe, valu alaseljas ja pilk, et ära mitte mõtlegi katkestada

200-kilomeetrisel rattarajal oli 2200 tõusumeetrit. Selleks, et liiga lihtne poleks ulus korralik tuul ning sadas vahelduvalt vihma ja rahe. „Kuna mu spordisöök oli kõik kohvris, siis lähenesime leidlikult ning Marko tegi mulle singi ja sulatatud juustuga lavaširulle, mida oli hoo pealt hea krahmata. Pikkadel ja laugetel mitmekümne kilomeetristel tõusudel oli aega süüa küll. Spordijoogi asemel jõin Coca-Colat ja vett suhtega 60/40,“ ütles Roland, kes tunnistas, et kuigi ta pole väga loobuja tüüp, siis mõtles ta poole rattaraja peal siiski, et milleks peab igal korral vastuvoolu ujuma? „Tuul, vihm, rahe, valu seljas – kogu see kombo oli väga karm, aga Marko oli sellise suhtumisega, et ära isegi mõtle alla anda. Oleks mul mõni teine inimene kaasas olnud, siis oleks võib-olla juba Edinburghi lennujaamas käega löönud.“

Ratas

Ränkraskel tõusul veel “mägikitsedest” mööda

Seitsme tunni, 35 minuti ja 16 sekundiga olid 200 kilomeetrit selja taga ja ees ootas veel „vaid“ 1200 tõusumeetriga maraton. „Vahetasin kiiruga sokid, tõmbasin seljakoti selga ja asusin teele. Marko pidi mulle järele tulema ja minuga koos jooksma, kui saab bussi pargitud, aga kuna ma ajasin oma peas ajalimiidid sassi ja panin jõhkra tempo peale, siis kohtusime Markoga alles enne seda, kui rada hakkas mäkke minema.“ Raja viimasel osal terendasid ees kuus paari, kellest Marko utsitamisel enne finišijoont mööduti. „Algul olid jalad väga kinni, lisaks oli üleval tohutult külm. Eespool jooksjad olid kõik mägisematest riikidest, sestap oli järsumatel osadel nende vastu raske saada, aga siledamatel vähendasime oluliselt vahet. See on huvitav, kuidas ka kõige raskemates tingimustes tuleb siiski selline adrenaliin ja võistlusmoment kehasse, et võtad ennast kokku ja ületad ennast.“ Rolandi maratoni ajaks mõõdeti neli tundi, 39 minutit ja 50 sekundit.

piIt

Elus läbi põlemine tõi triatloni juurde

Roland jõudis triatloni juurde kolm aastat tagasi, kui põles elus läbi. „Hakkasin esmalt ujumist õppima ja läksin Marko juurde jutule, et ta mind trenni võtaks – ta ei võtnud. Kui olin ühe aasta omal käel ja Toomas Ellmani näpunäidete järgi tegutsenud, tegin Otepääl poolpika triatloni läbi ajaga 5:06 ja seejärel Tallinnas täispika ajaga 10:30. Kaks kuud hiljem olin Barcelonas juba pool tundi kiirem. Seejärel sain Markoga jutule.” Roland tõi välja, et iga halb peab millekski hea olema ja tõenäoliselt oli selle võistluse õppetund see, et ta suudab igasuguse varustusega toime tulla. Tavaliselt on Roland pigem ülitäpne ja valiv ning väiksemadki pisiasjad võivad segama hakata.

Tänavu on Roland läbi teinud juba Himaalaja ekstreemtriatloni ning plaanib osaleda veel Ironman Tallinnal ja Hawaiil. Üheks unistuseks on aga Norseman Xtreme Triathlon, mis on üks maailma raskeim