EMV30: Torel Neider treeneritöö kõrvalt enda tulemustest enam ei unista

EMV pronks 2007 (232; +16), 2008 (236; +20) ja 2009 (242; +26)

Viimati: EMV 2021 35. koht (262; +46)

Toreli esimene kokkupuude golfiga toimus 1990ndate alguses Läänemaal isa juhitud Roosta kämpingus. Tõsi küll, tegu oli minigolfiga, kuid juba toona käis poisist läbi mingi krõks, mis püsib siiani meeles. Mõned aastad hiljem kolis pere Sakku, papast sai peremees Niitväljal. Poeg togis hoopis nahkkera FC Flora noortesatsis ja sel tasemel, et treenerid rääkisid õhinal profikarjäärist vutiväljakul. Kas ilma saatusliku põgusa põiketa golfimurule figureeriks Neideri nimi hoopis jalkarubriigi pealkirjades, võib vaid oletada, kirjutab golf.ee.

„Palli lendu saamise emotsioon on ikka sõltuvust tekitavalt võimas,“ kirjeldab Torel kirglikult. „Isegi sada järgnevat ebamäärast lööki ei kaalu üles selle ühe õnnestumisega kaasnevat. Raske sõnadesse panna, tuleb lihtsalt kogeda. Eri inimtüübid jõuavad selle äratundmiseni loomulikult eri aja jooksul. Ma vist polegi kohanud kedagi, kellele oleks golf kohe loomu poolest täiesti vastunäidustatud ja võimatu ala. Kui inimesel on veidigi koordinatsiooni, ta oskab lutsu visata, tulevad ka golfis õnnestumised päris kindlasti,“ kirjeldab mees, kelle näpunäiteid on kuulanud tuhanded golfisõbrad ja kes toimetab pea iga päev treenerina 10 ja enamgi tundi Rae Golfi radadel. Tema käe all harjutab näiteks ka Iiris Mätas, 2020. aasta Eesti noortemeister kuni 14aastaste vanuseklassis.

Teadlik tee golfielu köögipoolele algas eestlase jaoks Inglismaal, kui äsja keskkooli lõpetanud Torel asus The University of Central Lancashire’is (UCLan) golf management’i tudeerima. Lüües ise sel ajal kõvasti kaasa ka mängijana, aitas nooruk oma kooli kohaliku amatöörliiga divisjoni meistriks. „Enamik koolikaaslasi oli sihiks võtnud profimängijaks saamise. Tegelikult ei õnnestunud see vist lõpuks kellelgi. Mina suhtusin õpingutesse algusest peale mõttega teha karjääri golfiklubis, alaliidus või mõnes spordialaga seotud ettevõttes. Nüüd võin öelda, et valik läks täkkesse.“

Kodumaale naasnuna asus verisulis nooruk juhtima Saaremaa golfiväljakut. Paar aastat rähklemist ähvardas lõppeda läbipõlemisega, kui järsku ristus tee vana sõbra Marko Kummiga, kes pidas golfitreeneri ametit. Üsna pea asus sama professiooni Soomes Vierumäkil omandama ka Torel.

Tööpuuduse üle Eesti golfitreenerid ei kurda. Toreli enda sõnul tuleks teda mitu korda kloonida, et jõuaks soojal perioodil kõigi soovijate tahtmisi rahuldada. Paraku mängimisele nii intensiivse juhendamise kõrvalt palju aega ei jää, mistap ei kipu ta ka enam meistrivõitlustele.

„Nii juhtub, kui enne meistrikaid piisavalt ei treeni,“ meenutas mees 2020. aasta katsetust, mis lõppes lati kolinal 35. kohaga. „Esitosinasse ei tule meil puhtalt vana rasva pealt enam keegi. Aastatega on üht-teist ka mul medalikappi kogunenud, näiteks juunioride hõbe ja hiljem mõned pronksid. Aga kõigil, kellel händikäp võimaldab, soovitan EMV-lt kogemusi koguda. Kes tahab natukegi end võistlusgolfarina näidata, sel paremat võimalust selle kire rahuldamiseks Eestis pole. Tunned, kuidas muidu kindel käsi hakkab viimasel päeval võdisema; kuidas muidu hea sõber muutub rusuvaks rivaaliks.“

Tänavusteks favoriitideks liigitab Torel USA ülikooli noortepundi, kes tegelikult juba suured mehed: Markus Varjun, Kevin Christopher Jegers ja ka Egert Põldma, kes treeneriameti kõrvalt leiab aega ka ise praktiseerida. Kui veel Mark Suursalu peaks kingadelt tolmu pühkima, läheb tipus vägagi tihedaks.

Naiste tiitlipretendendid on tema meelest Karola Soe, müstiline Annika Koitmaa, ent suurima panuse teeks sel korral Anete Liis Aduli kasuks. „Ma ei imestaks, kui Rael purunevad tänavu ka meistrivõistluste rekordid,“ arutles kodurada peensusteni tundev Torel. „Meil on suvel kuiv ja kiire, lage väljak. Siin on eksimisruumi pisut enam kui Niitväljal. Samas on tuule roll olulisem. Meeste ‒13 pole päris võimatu. Naiste par võiks olla jõukohane isegi mitmele. Tasub proovima tulla.“

Tekst: Rasmus Rekand