Eesti grupisõidu meister Mihkel Räim: muidugi oli ainus eesmärk kuld

Loeb ainult meistrisärk. Teadsin, et meistrikaid võita on ääretult raske, aga et kaks korda järjest võita, see on omaette väljakutse. Samas – väljakutsed mulle meeldivad. Hooaja esimene pool on kulgenud üle kivide ja kändude, alles nüüd viimasel kuul olen hakanud hoogu sisse saama. 

Enne starti ei tasunud väga üle mõelda, tuleb see, mis tulema peab. Kõige tähtsam oli minu jaoks see, et enesetunne oleks okei ja kohe kuskile tagumisse punti ei jääks. See oleks tuju ära võtnud ja pikk teekond Kuldigasse oleks üsna tarbetu olnud. Samuti oli mul kaasas palju taustajõudu, kes mind ja Patut abistasid. Suur tänu nendele, Teieta oleks see pea võimatu olnud.

Nagu eelmisel aastal oli ka tänavu suur roll toitumisel, joomisel ning enese jahutamisel. Paljud olid eelmisest aastast õppinud, aga mõned lõikasid ikka veel näppu. Kuumus oli veidi leebem kui eelmisel aastal, kuid siiski tundsin, kuidas kõrvavaik sulas! 

Nonii, räägime siis sõidust ka. Mul olid mõned ideed, keda rohkem jälgida, aga mingit päris taktikat on raske üksi kokku panna, sest tuleb usaldada kõhutunnet ja jälgida mängu otsepildis. Kohe esimestel kilomeetritel oli mul tegelikult probleeme rattaga. Eelmine päev sai uus kett pandud ja tagumised hammasrattad said ka üle vaadatud. Enne sõitu paistis kõik toimivat, aga kui reaalselt pedaalidele valu andsin, siis sain aru, et jama on majas. Läksin auto juurde ja pidasin nõu, mida teha. Ratast ei tahtnud vahetada ja varujooksud olid ka kehvemad. Ei tahtnud ratast aeglasemaks teha. Lootsin, et ehk hakkab hiljem paremini tööle.

Niisiis võtsin ette paar rünnakut, saime mõned korrad täitsa hea vahe sisse, kuid siiski võeti meid kinni. Edasi sõitis eest ära megatugev grupp, hoidsin ennast tagasi ja ei hakanud sinna minema, natuke võib ka öelda, et magasin selle mineku maha. Minu jaoks hea variant oli see, et lätlasi oli ees ainult üks ja ma teadsin, et varem või hiljem hakkab keegi eest pudenema. 

Esimese suure ringi poole peal saime ca 30 mehega eest ära. Selle mineku kõige tähtsam idee oli elimineerida mõned konkurendid, kes mineku maha magasid ja samas 30-ne grupp sõidab vast veidi paremini kokku kui suur peagrupp. Saime mehed kenasti tööle, kuna meid oli palju, siis väga hullult vajutama ei pidanud, aga kiirus oli kõrge. Ja loomulikult profitiimi särki kandes on suurem vastutus sõitu kontrollida ning tööd teha.

Nagu ma enne mainisin, siis huvi pakkus ainult meistrisärk. Mulle suur üllatus oligi see, et vahe ei vähenenud esimestega. Ma muidugi tean Taaramäe, Patu ja Alo võimeid, aga et nad nii kõva tempot tegid – müts maha nende ees. Ise ma vist ei olekski tahtnud nendega jooksikute hulgas olla. 

Linnaringidele jõudes oli vahe 1.25. Mõtlesin, et täitsa pekkis! Sõit on tehtud … Samas miski ütles mul sees, et varem või hiljem see tempo ja ilm tapab poisid ees ära ja nii ka läks. Korra sõidu ajal uurisin Laasult, mis tema arvab ning tema oli optimistlikum ja ütles kohe, et mehed saavad varsti haamri. 

Kui jooksikud kätte saime, oli selge, et hakkab uus võidusõit. Hakkasin kohe ründama ehk mehi küpsetama. Ühel korral rünnates viskas mul keti maha, lõin põlve vastu lenksu ja sõitsin teelt välja. Hea, et püsti jäin. Eks mu agressiivne taktika oli ka ratta probleemidest tingitud. Ma tahtsin, et võimalikult vähe mehi oleks pundis, keda kontrollida saaksin. Konovalovasel oli üpris sarnane taktika, kuna temal finishit pole, siis pidi ta veel rohkem ründama.

Viimasteks ringideks oli jäänud 4 eestlast. Paberi peal pidanuksin kindlasti võitma, samas ma ise nii kindel ei olnud, sest ratas veidi jamas ja ma teadsin, et alguses rabelesin rohkem kui minu eestlastest konkurendid. Seepärast otsustasingi iga rünnakuga kaasa minna, et ei peaks hakkama mingit suurt vahet kinni sõitma ja võimalusel ise ründama. Kuna minu tugevus ongi selline sõidustiil, siis see sobis hästi. Nägin, et ka teistel on raske ja oskasin lugeda märke raja kõrvalt.

Ma arvan, et see oli umbes paar ringi enne lõppu kui Rene Mandri näitas tee äärest Ampleri leedukale, et on vaja ründama hakata. Seda käemärki nägin ma esimest korda mõned aastad tagasi Tour of Estonial ja tabasin asja kohe ära ning hoidsin Mikutisel rohkem silma peal. Ma isegi ei tea, kas teised mehed nägid, mis raja ääres toimus ja kas see leedukas isegi sellest aru sai, aga sellised pealtnäha väiksed asjad võivad määrata lõpus palju.

Viis km enne lõppu sain Kiskoneniga eest ära ja tundus, et jäämegi kahekesi ette. Kisko tegi kenasti tööd ja sõitis enda kohta väga agressiivse sõidu lõpuosa. Üritasin teda munakivil maha jätta, sain väikese vahe sisse, aga minek polnud see, mida soovisin. Jätsin asja katki ja vaatasin, mida ta plaanib. Kuna ka temal on üsna hea sprindijalg ning mind vaevasid krambid ja ratas polnud 100%, siis pidin kõigeks valmis olema.

Jäime passima ning kuna taga oli leedukate oma sõit, siis nende kiirus oli nii palju suurem ja nad jõudsid meile sappa. Nüüd teadsin, et pean lõpus Kisko taha hoidma ja kui jalga on, siis sealt välja tulema. Nii ka läks, sain kenasti finišiga hakkama ja veidi jäi leedulasest puudu, siiski meistrisärk on minu. 

Pealtnäha võib tunduda, et nopin neid eestikaid kergelt, kuid tegelikult see nii pole. See on väga spetsiifiline sõit, ma arvan, et hetkel peab sõitma rohkem peaga kui oli seda siis, kui ainult eestlased stardis olid. Nüüd pead mõtlema mitu käiku ette. Kui oleks tavapärased meistrivõistlused olnud, siis ma usun, et keegi poleks seda algset jooksikutegruppi kätte saanud. Lisaks on viimase kahe aasta ilm olnud väga raske. Õnne peab ka kindlasti olema, aga neljas kord särki kanda, ei saa tulla ka ainult puhtalt õnne pealt.