Alex Ahtiainen – Tamsalu basseinist Eesti rekordite purustajaks

Räägi oma ujujakarjääri algusest – millal, miks ja kus alustasid ujumisega?

Ujumise vastu hakkasin huvi tundma juba lasteaias, kui lasteaia rühmaga käisime ujumas ja sealt hakkaski mulle ujumine meeldima ja mulle meeldis vees olla. Üks huvitav hetk oli see, kui kõik teised lapsed olid juba veest välja tulnud, kes oli pesemas, kes juba riides, aga mina jäin endiselt vette, sest ma nautisin vees olemist. Pärast seda, kui läksin Tamsalus 2008. aastal kooli, siis mu ema küsis ühel päeval, et kas ma tahaksin hakata ujumistrennis käima. Kuna mulle meeldis vees olla, siis mõtlesin, et võiksin proovida ning seejärel läksime emaga Tamsalu Spordikeskusesse esimese treeneri Mare Järve juurde vestlusele ja nii hakkasingi ujumistrennis käima. 1. klassis käisin 3 korda nädalas ujumas, alatest 2. klassist juba 5 korda nädalas.

Mis oli Sinu esimene võistlus ja kuidas Sul seal läks? Palju Sul on meeles esimestest võistlustest, kus osalesid?

Minu esimene võistlus oli 2009. aastal Tamsalus, kus toimusid Lääne-Virumaa meistrivõistlused ja need võistlused läksid mul treeneri sõnul hästi. Eriti palju ma võistlustest ei mäleta, kuid mäletan seda, et võitsin oma vahetuse ning see pakkus palju rõõmu.

Millised on olnud suurimad raskused või takistused Sinu ujumiskarjääri jooksul ja kuidas Sa nendest üle oled saanud?

Ülikooli aastad on olnud kindlasti ühed raskemad. Otsustasin pärast Audentese Spordigümnaasiumi lõpetamist minna Tallinna Ülikooli kehakultuuri erialale õppima. Teadsin, et topeltkarjääri teha on keeruline juba Audenteses õppimise ajast, kuid otsustasin selle sammu ikkagi ette võtta. Ülikooli aastatel olid päevad väga pikad, kodust väljusin tihtipeale kell 6 hommikul ja tagasi jõudsin kell 9 õhtul. Vaimselt oli raske end kokku võtta, et pärast treeninguid õppida ja pärast raskeid eksameid treeningutes maksimaalselt keskenduda. Kindlasti aitas ülikooli aastatel toime tulemisele kaasa aja planeerimine ning positiivne mõtteviis. Teadsin, et õpingud toovad mulle kui sportlasele kasu, sest kehakultuuri eriala annab väga palju erialaseid teadmisi ning võimaldab neid sportlasena ka praktiseerida. Olen rahul, et läbisin ülikooli bakalaureuse õppekava nominaalajaga ja 13. juunil saan juba oma lõpudiplomi kätte.

Mis on siiamaani Sinu kõige eredamad mälestused ujumisest?

Üheks kõige eredamaks mälestuseks ujumisest on kindlasti minu esimesed kaks medalit ujumises 2010. aastal Vinnis, kui võitsin kuld- ja hõbemedali. Kõige eredamaks mälestuseks on kindlasti minu elu esimene Eesti rekord 100 m liblikujumises. Eredalt on meelde jäänud ka juunioride tiitlivõistlused – EM ja MM, kui suutsin end mitmel korral ületada ja häid tulemusi näidata.

Mis on Sinu lemmikala, lemmikdistants ja miks?

Alguses olin seliliujuja, kuid lisaks selilile tulid hästi välja ka liblik-ja vabaltujumine. Noorte vanuseklassi lõpus läksingi üle liblikujumisele, näitasin paremaid tulemusi just sellel ujumisviisil. Näiteks Põhjamaade noorte meistrivõistlustel 2017. aastal võitsin 100 m liblikujumises kuldmedali. See näitas, et liblikujumine sobib mulle ja lisaks sellele suutsin ka EYOF-il ujuda esmakordselt alla 57 sekundi piiri 100 m liblikujumises. Sellest hetkest hakkasingi rohkem liblikat ujuma ja hiljem lisandus sellele ka vabaltujumine. Tänaseni on mu lemmikaladeks krooli- ja liblikujumise sprindidistantsid – 50 ja 100 meetrit, sest need alad tulevad mul kõige paremini välja.

Milline näeb välja Sinu treeninggraafik? Mitu tundi nädalas trenni teed?

Sellest hooajast kasvas treeningute arv – treenime 10 korda nädalas ehk iga päev 2 korda päevas, välja arvatud kolmapäev ja laupäev, kui ujume ainult hommikul. Treeningnädalas on vähemalt 3 jõutreeningut/ÜKE-t.

Kui oluline koht on Sinu treeningprotsessis toitumisel? Kuidas toitud treeningute ja kuidas võistluste ajal?

Kindlasti väga oluline.  Igal hommikul söön toitva pudru, et hommikusel treeningul oleks hea tunne ja kindlasti söön lõunal ja õhtul rohkem süsivesikute-ja valgurohket sööki. Kuna treeningutel kulutan palju kilokaloreid, siis on vaja toiduga need tagasi süüa, et järgmisel päeval oleksid akud laetud.

Kuidas Sa motiveerid end rasketel aegadel treenima ja võistlema?

Peamiselt proovin olla alati positiivne ja mõelda optimistlikult. Proovin mõelda sellele, mis eesmärgil ma treenin ja võistlen ning kuhu soovin jõuda. See motiveerib mind. Kindlasti motiveerivad mind ka treeningkaaslased.

Mis tunne Sind valdas, kui püstitasid 21. aprillil Norras Bergen Swim Festivalil uue Eesti rekordi 100 m liblikas?

Enne Bergeni võistlust oli mul ka Swim Open Stockholm rahvusvaheline võistlus, kus ma 2021. aastal püstitasin esimest korda elus Eesti rekordi, kuid eelmisel aastal võttis rekordi enda kätte klubikaaslane Daniel Zaitsev ning tänavu proovisin seda rekordit taas enda nimele ujuda. Paraku jäi tol hetkel rekordist puudu 0,7 sekundit. Bergeni eelujumises ujusin aja 52,8 ning oli selline mõte/tunne, et „Ei, siin pole ka sellist minekut nagu ma oleks tahtnud“. Kuid enne finaalujumist tegin analüüsi ja proovisin oma peas selgeks mõelda, mida tuleb teha, et ujumine õnnestuks ning tulemus paraneks. Finaalis andsin endast kõik ja üllataval kombel ujusingi uue Eesti rekordi 52,18. Ma ütlen ausalt – ma ei oodanud sellist tulemust ega rekordit, kuid sellega tõestasin endale, et olen võimeline võimsaid tulemusi ujuma.

Mis mõtted olid peas enne starti, ujumise ajal ja peale finišit?

Enne starti olid mõtted pigem tehnilised ehk mõtlesin läbi, kuidas ma alustama pean (nt: mitme tõmbega pean ujuma esimest 50 m ja teist 50 m), sisestasin endale rahuliku ja positiivse meeleoluga sisekõnesid. Ujumise ajal jälgisin tehnikat, püüdsin olla rahulik. Ujumise ajal mõtlesin enda ujumise peale ja kontrollisin, et tehnilised elemendid oleksid paigas. Kuna Eesti rekordit ujudes ujusin Daniel Zaitsevi kõrval, siis oli mulle ülesandeks temast mitte väga palju maha jääda. Kuna Danieli esimesed 50 meetrit on väga tugevad, siis pidin temast kinni hoidma ja teisel 50 meetril tempot hoidma ja kiirendama. Pärast finišit, kui vaatasin tabloo peale ja märkasin, et ujusin uue Eesti rekordi, siis oli küll väga hea tunne.

Kuidas Sa rekordi püstitamist tähistasid?

Rääkisin lähedastega telefoni teel, vastasin õnnitlustele ning tegelikult rohkem polnud aega tähistada, sest järgmisel päeval olid juba ees uued stardid.

Kuidas Sa mentaalselt enne starte valmistud? Kas Sul tekib võistlusärevus, kuidas Sa sellest jagu saad?

Võistlusärevus on alati mul olemas, kuid saan sellest jagu keskendudes hingamisele ja mõeldes rahulikult oma ujumisele. Sellele on kindlasti palju kaasa aidanud moodulid spordipsühholoogiga ja minu ärevuse teemaline uurimistöö Audentese Spordigümnaasiumis.

Kas Sul on mingeid võistluseelseid rituaale või ebauske?

Erilisi rituaale ei ole. Ma püüan end nii-öelda käima tõmmata, olla fokusseeritud sooritusele ning mitte mõelda millelegi muule.

Millised on Sinu kui ujuja tuleviku eesmärgid?

Eks iga ujuja peamine eesmärk on jõuda Olümpiamängudele ja selleks teengi tööd ja näen vaeva, et sinna jõuda. Kindlasti on üheks unistuseks jõuda rahvusvahelisel tiitlivõistlusel medalivõiduni. Lisaks on minu eesmärk veel Eesti rekordeid püstitada ja neid parandada.

Kes on Sinu jaoks eeskujud või iidolid (kas ujumismaailmas või üleüldse) ning millega nad Sind inspireerivad?

Eeskujudeks on maailma tippujujad – Caeleb Dressel, Chad le Clos, Michael Phelps jpt. Nad inspireerivad mind enda mindset-iga, võimekusega ja kiirusega ning positiivse mõtteviisiga.

Mis on kõige tähtsam õppetund, mida oled tänu ujumisele saanud?

Kindlasti see, et kui tahad enda spordialal kuhugi jõuda, siis pead olema valmis loobuma teistest asjadest (nt. erinevad üritused). Lisaks ka see, et ebaõnnestumistesse ei tohi kinni jääda, neist tuleb õppida ning need enda kasuks töötama panna.

Jääb Sul treeningutest üle vaba aega muuks eluks peale ujumise? Mida Sulle ujumisvabal ajal meeldib teha, kuidas ennast maha laed?

Ikka jääb, ülikooli aastatel on vaba aega olnud minimaalselt, kuid vahepeal olen vaba aja lihtsalt endale tekitanud, et nii-öelda akusid laadida. Tavaliselt meeldib vabal ajal lihtsalt puhata. Lisaks sellele loen raamatuid, vaatan filme/seriaale ja leiab aega ka PS4 mängimisele.

Millist nõu annaksid noortele, kelle eesmärk on jõuda Eesti rekordite purustamiseni?

Kindlasti tuleb olla järjekindel, töökas, kannatlik ning keskenduda pikaajalisele arengule. Ei tasu alla anda, kui kohe ei saavutata selliseid tulemusi, nagu loodetakse. Tagasilöökidest tuleb õppida ning võtta neid kui kogemusi mitte ebaõnnestumisi. Mõistlik on püstitada endale väiksemaid eesmärke, et jõuda kokkuvõtteks suurema eesmärgini, ei tohi alla anda, tuleb olla sihikindel ja töökas.

Autor/allikas: swimming.ee.