CSKA-st lahkunud Voigtmann – Ma lihtsalt ei saanud Venemaale jääda ja edasi toimetada, nagu poleks midagi juhtunud

CSKA Moscow’s German center Johannes Voigtmann reacts during the Basketball Euroleague Final Four championship semi-final match between CSKA Moscow and Anadolu Efes Istanbul in Cologne, western Germany, on May 28, 2021. (Photo by Ina Fassbender / AFP)

Johannes Voigtmann oli nende kuue mängija seas, kes lahkusid sel nädalal Moskva CSKA-st pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Saksamaa korvpallur selgitas hiljutises intervjuus kicker.de-le klubist lahkumist ning tulevikuplaane.

«Eelmisel neljapäeval üllatas meid, nagu kõiki teisigi, kohutav uudis sõjast. Pärast (paari päeva) järelemõtlemist otsustasin, et ma ei taha Moskvasse jääda,” selgitas Voigtmann oma otsust klubist lahkuda.

Venemaa president on vastutav jõhkra agressioonisõja eest, mille tõttu hukkuvad Ukrainas süütud inimesed, miljonid inimesed peavad oma kodumaalt põgenema ning eelkõige lapsed kaotavad oma kodu või isegi elu. Ma lihtsalt ei saanud Venemaale jääda ja edasi toimetada, nagu poleks midagi juhtunud, seda enam, et tea, kuidas seal olukord muutub. Ka üldises kontekstis poleks ma end turvaliselt tundnud,” mainis Voigtmann edasi.

“Lepingulised asjad tuleb selgeks teha, mul on CSKA-ga leping veel 2023. aasta suveni,” sõnas ta. «Loomulikult tahaks võimalikult kiiresti uuesti mängida, eriti kodus toimuva EMi tõttu. Selleks ajaks tahan taas tippvormis olla. Loodetavasti tekib peagi võimalus liituda mõne klubiga, isegi kui vahetusperiood on mõnes liigas juba läbi saanud”.

Voigtmann kirjeldas ka Venemaalt lahkumise protsessi:

«Kuna suurem osa Venemaa lennufirmade õhuruumist oli juba pühapäeval suletud ja soovisin võimalikult palju olulisi asju korterist kaasa võtta ja ka koera kaasa võtta, jäi ainsaks võimaluseks auto.» rääkis saksalane.

«Pakkisin asjad kokku, püüdsin korteri ja ülejäänud majapidamisarvetega võimalikult palju asju korda ajada ning pärast pühapäevast viimast meeskonna koosolekut sõitsin koos koeraga Läti piiri poole. 

«Natuke enne Vene piiri hakkas pulss veidi tõusma, sest ei teadnud, mida seal oodata. Kui välja arvata see, et pidin terve auto ette näitama ja piiriametnikud vaatasid igasse kohvri, läks kõik suhteliselt libedalt. Pärast pausi sõitsin edasi Leetu, kus tegin Kaunases väikese peatuse oma endise meeskonnakaaslase Janis Strelnieksi juures. Siis läksime Poola kaudu koju.