Video: Oma karjääri viimasele mängule vastu minev tippkorvpallur Kristjan Kangur: Tahan korvpalli valdkonnas edasi tegutseda, kuid teatud hirm tuleviku ees kindlasti on

Kristjan Kangur mängis oma 20-aastase karjääri sees kokku Eesti koondises 161 kohtumist. Janar Taltsi käes on rekord 168 ja Gregor Arbert on järjestuselt kolmas 159 mänguga koondise eest. „Koondise esindamine ja koondises mängimine oli suurepärane võimalus ennast korvpallis suuremasse pilti mängida“, sõnab Kangur Betsafe podcast’is Kalev Kruusile. „Me oleme üksteisega palju aega koos veetnud ja mingil perioodil olimegi kodus vähem, sest veetsime kogu aja laagris. Oleme meeldivalt kaarte saanud kolmekesi koos mängida küll.“ 

Kangur seadis julgelt sammud välismaale juba noorest peast ning 2004. aastal pakkiski asjad ja kolis koos koondisekaaslaste Janar Taltsi ja Gregor Arbertiga Saksamaale. „Alguses oli ikkagi šokk. Läksid siit Eestist, sul ei olnud ettekujustki, mis seal piiri taga toimub, mis tase seal on, kuidas treenitakse jne. Sellises vanuses on tihtipeale ootused ja lootused muidugi suuremad kui reaalne pilt. Aga ma ei kahetse, et läksime, sest saime sealt hea karastuse ja õppisime palju.“ 

Kogenud tippsportlane tunnistab, et noorusajal ei olnud palju vaja, et endast välja minna ning rumalusi hakata tegema. Näiteks oli Kangur noorena oma käeluu vastu seina puruks löönud. „Eks mul tegelikult see süütenöör on väga lühike, nooremana oli veel lühem. Selle (käeluu puruks löömise) rumaluse võib panna nooruse lolluse kategooriasse. Sain omad vitsad ja siiamaani on näha.“ Sportlane aga loodab, et ta 14-aastane poeg tema lollustest õpib ja selliseid asju oma elus kogema ei pea. 

Poeg on samuti Kanguri sõnul „geenidest tingituna“ korvpalluri teekonda alustamas, veedab iga vaba hetke korvpalliplatsil ning näitab ka juba tulemusi – viskas sel nädalavahetusel Lätis lausa 30+ punkti. „Ta on erinevates trennides käinud, aga kui see on sul geneetiliselt sisse kodeeritud ning ta on maast madalast minuga saalis elanud ja minu mängudel ning trennides kaasas käinud, siis see on paratamatus,“ räägib Kangur pojast.

Kokku on Kangur mänginud väga mitmes klubis üle Euroopa. 2009. aastal siirdus Prantsusmaa kõrgliigaklubisse Villeurbanne’i ASVEL. Sealt edasi 2010–2017 Itaalia kõrgliigasse, kus mängis klubides Bologna Virtus, Varese Pallacanestro, Siena Montepaschi ja Milano Olimpia. 2015. aastal lühiajaliselt Saski Baskoniaga liitunud Kangurist sai esimene eestlane, kes on mänginud Hispaania kõrgliigas. „Oli variante jääda Hispaaniasse, aga ma läksin sinna tagasi, kus ma teadsin juba olusid.“

Üks meeldejäävamaid mänge oli kindlasti Kanguri karjääris 2015. aastal Eesti koondisega EM-il finaalturniirile pääsemine. „Mu füüsiline konditsioon ei olnud tippvormi lähedanegi, sest ma olin just käinud seljaoperatsioonil ja ei olnud korralikult ära taastunud.“ Eesti fännid olid tusased ning ei olnud rahul, juba esimestel mänguminutitel vilistas publik meeskonna välja. „Ma saan inimestest aru, nad raiskasid aega ja raha ning pidid alguses pettuma. Ega ta lihtne ei olnud, sest ikka loodad, et oma fännid toetavad sind nii heas kui halvas. Ei ole kerge alla neelata, aga selline meie töö on,“ toob Kangur välja.

Hiilgehetkeks võib pidada märkimisväärset 2019. aasta Serbia mängu, mis jääb ajalukku, kui üks ilusaim lõpumäng kolmele kogenud Eesti koondise mängijaile. „See oli emotsionaalselt vägev, sest mängisime ikkagi Euroopa ja tegelikult maailma tipu vastu. Õnnestus võita väga raske mäng. Kõik laabus nii nagu ideaalis ette nägid,“ lisab korvpallur. Serbiat võideti punktiseisuga 71:70 ning kolmik Talts, Arbert ja Kangur selle mänuga ka areenilt lahkusid. „Meil oli aumeeste kokkulepe. Loomulikult nooremad tulid peale ja otsustasime, et on parem ise lõpetada, kui vaikselt hääbuda.“

Kuigi Kangur tormas üsna karjääri alguses välismaale ennast arendama, siis noortel soovitab ta teha enne minekut korralikku eeltööd. „Mine ja proovi, sest alati saad tagasi tulla. Päris igasse võistkonda ei tasu minna, kuna tase ning tingimused ei pruugi olla need, mida ootad. Tuleb teha eeltööd,“ sõnab Kangur. Oma enda poega ta veel lähima kahe aasta jooksul välismaale lasta ei taha. „Ta tahaks minna juba homne päev, sest välismaal on ju alati parem, aga ka Eestis on võimalik mängumeheks saada“ toob Kangur välja.

Tulevikunoodid on Kanguri jaoks hägused, kindlaid plaane veel ei ole. „Loomulikult kardan tuleviku ees ja muidugi südames tahaksin jääda korvpalliga seotuks, aga ei oska seda enda jaoks välja nuputada. Need teadmised ja kogemused, mis on omandatud oleks patt kusagile nurka visata ja mitte midagi nendega peale hakata. Mulle on aga keeruline noorte korvpall. Ma ise ei mänginud nii noorelt veel ning mul ei ole treeneri kogemust ja seda ABC-d. Ma näeks ennast 18-20aastaste või siis juba meeste treenerina. Seal ma juba oskaks nõu ja jõuga kaasa aidata,“ räägib Kangur. 

Paadunud fännid ja korvpallisõbrad saavad tulla kaasa elama Kangurile 21. septembril Tallinnas Tondiraba Jäähallis Kalev/Cramo ja Tartu legendide vahelise showmängule. „Kiiruseid ma lubada ei saa, aga jooksma peab. Miskipärast on rõngas läinud ka aastatega kõrgemaks,“ ütleb Kangur.

Video: