7 järeldust lõppenud jalgpalli MMist

Lionel Messi on läbi aegade parim. Nüüd kohe kindlasti
Messi ja Ronaldo enam kui aastakümne kestnud duelli võib vist nüüd lõppenuks kuulutada ja kohtunik Lionel Messi käe üles tõsta. Neid argumente, mis lubaksid läbi aegade parimaks jalgpalluriks pidada Cristiano Ronaldot, hakkab jääma väga väheks ning nende kvaliteet on kehvemapoolne. Läbi aegade kõige rohkem koondiseväravaid? Võibolla küll, aga Messi ei jää üldse kaugele maha. Omavahelises võrdluses räägib kõige tugevamalt Ronaldo kasuks veel edu Meistrite liigas ja edu erinevates liigades ja klubides, kuid Messi on nüüd maailmameister, olles sisuliselt jalgpalli läbi teinud. Nimeta auhind, mis on Messil olnud karjääri jooksul võimalik võita – ja ta on seda teinud. Hispaania superkarikast Meistrite liiga ja klubide MM-tiitlini, olümpiavõidust nüüd maailmameistritiitlini. 35-aastaselt pani ta lõpuks ometi kokku sellise MMi, mida talt alati on oodatud – kulminatsioon oli küll ülimalt napp, kuid seda magusam. Ja mitte keegi ei saa öelda, et Messi finaali või kogu turniiri jooksul kuhugi ära kadus – ta oli Argentina edu absoluutselt keskne tegelane. Ja väga võimalik, et uuel aastal premeeritakse teda ka kaheksanda Ballon d’Origa.

Kylian Mbappé purustab Miroslav Klose rekordi, võib-olla juba nelja aasta pärast
Kylian Mbappé võis pühapäeva õhtul Lusailis olla üks nukramaid prantslasi – või siis vastupidi? Kummaline õhtu tõi talle läbi aegade teise mängijana MM-finaalis kübaratriki, kusjuures nelja finaalides löödud tabamusega on ta nüüd läbi aegade kõige resultatiivsem. Samas ei piisanud selleks finaalis võiduks, mis oleks temast 23-aastasena teinud juba kahekordse maailmameistri – seekord pidi Mbappé piirduma „vaid“ kaheksa värava eest saadud kuldse saapaga.

Küll aga võib arvata, et Miroslav Klosest möödumine on Mbappé puhul vaid aja küsimus, kui mõni hirmus vigastus tema karjääri varakult ei lõpeta või teda järgmistelt MMidelt kõrvale ei jäta. 14 MM-mänguga löödud 12 väravaga jagab Mbappé juba Peléga läbi aegade tabelis viiendat-kuuendat kohta, esikohal olev Klose lõi kokku nelja MM-finaalturniiriga 16 väravat. Miks mitte juba 2026. aasta MMil, 27-aastaselt, see rekord enda nimele kirjutada?

Isegi täiesti tuimast mängust võib saada läbi aegade parim finaal
Seekordne MM-finaal tõotas esimese sisuliselt 80 minuti jooksul saada mängulises mõttes üheks unustamisväärsemaks suureks finaaliks: Argentina domineeris kohtumist täielikult ning ei andnud prantslastele üldse sõnaõigust – üha rohkem hakati rääkima suisa sellest, et mängu eel meeskonnas levinud viirus võib Prantsusmaa kehva esituse põhjuseks olla. Esimese pealelöögi Argentina väravale tegid prantslased ju alles teise poolaja keskel!

Ühtäkki hakkas aga juhtuma – suhteliselt tühja koha pealt saadud penalti abil said 0:2 kaotusseisus prantslased ühe värava tagasi, juba järgmisel minutil säras Mbappé aga imelise viigiväravaga, mis argentiinlased vakatas ja mängu lisaajale saatis. Ka lisaajal läks Argentina juhtima, kuid Mbappél oli endiselt vastus varnast võtta – sealjuures oleks Prantsusmaa võinud lisaaja üleminutitel asja enda kasuks üldse ära otsustada, ent Emiliano Martinez suutis Randal Kolo Muani kehvemapoolse löögi otsustavalt tõrjuda. Mängust, mille esimesed 80 minutit olid sisuliselt unustamisväärsed, sai hoobilt läbi aegade üks paremaid, kui mitte parim MM-finaal.

Talvisel MMil on oma võlu, ent suviste suurturniiride vastu ei saa
Turniiri eel räägiti päris palju sellest, kuidas mõjutab vaatajaid ja üldist huvi see, et tänavu toimub suurturniir südasuve asemel sügistalvel. Kokkuvõttes võib öelda, et kogemus oli kõigi jaoks erinev – Mõnele väga meeldis, et talvisel ajal, kus muid kohustusi ja toimetusi väga palju ei ole, sai keskenduda jalgpalli vaatamisele. Teised aga arvasid, et südasuvel toimuv MM on ikkagi parem – Nende hinnangul kuuluvad suurturniiri kogemuse juurde kindlasti ühisvaatamised sõpradega vabas õhus, Suvine puhkuste aeg ja muu sellega kaasnev. Võta siis kinni, kumb on parem, kuid selge on see, et Kataris toimunud MM näitas meile, et ka talvel on võimalik suurturniiri korraldada. Iseasi Saab nüüd olema. See, mis toimub klubides mängijate tervise ja seisundiga. Klubijalgpalli hooaeg on veel ees päris pikk ja tihe ja kui väga palju mängijaid hakkab vigastustega välja langema, võime sellele MM-ile ikkagi vaadata selles võtmes tagasi negatiivselt.

Jalgpalli mängitakse jalgpallimängu ajal liiga vähe
Kohe esimeste alagrupimängude ajal sai selgeks, et FIFA on selle MMi ajal otsustanud võtta väga selge hoiaku: üleminuteid on seni jalgpallis lisatud mängudele liiga vähe. Kõik seisakud, kõik aja venitamised ja muu taoline karistati kohe ära sellega, et kohtunikud andsid poolaegadele üleminuteid selgelt rohkem, kui me seni oleme harjunud – mõnikord isegi üle kümne. Seetõttu muutusid mängud üldiselt ajaliselt pikemaks: lõpuvile kõlas vahel isegi enam kui kaks tundi pärast avavilet. See muidugi ei meeldinud telekompaniidele ja kõigile teistele, kes olid senise tund viiekümnese aknaga harjunud, aga kokkuvõttes tuleb tõdeda, et FIFAl on selles suhtes õigus, et pall on jalgpallimängu 90 minuti ajal mängus liiga vähe. Kui sellised suunised ka klubijalgpallis ja mujal käiku lähevad, võime näha, kuidas aja venitamisest saab suhteliselt kasutu strateegia.

Imeline spordiriik Horvaatia säras taas
Kuigi mõnes mõttes võib tunduda, et Horvaatia ei teinud teab mis erilist suurturniiri, arvestades seda, et neli aastat tagasi jõudsid nad ju finaali, siis pronksimängu võiduga kaasnenud järjekordne medal on nende jaoks tegelikult totaalselt fenomenaalne saavutus. Alates 1998. aastast on see vaid 3,9 miljoni elanikuga riik tulnud ju juba kolmel korral MM-finaalturniiri medalistide sekka! Sellest rohkem on selle aja jooksul suutnud vaid Prantsusmaa ja Saksamaa. Uskumatu, kuidas nii väike riik ikka ja jälle suudab!

Penaltiseeriad ei ole loterii
Kui neli aastat tagasi toimunud turniiril suutis Horvaatia kaks penaltiseeriat võita, tulid nad esimeseks riigiks MM-ide ajaloos, kes on seda suutnud. Juba siis räägiti sellest, et see ei saa olla juhus ning tänavune turniir tõestas veenvalt, et juhusest on tõepoolest asi kaugel. Penaltiseerias olid selle mmil väravavahtide tähetunniks. Need lööjad, kes vähegi kõhklesid, need lööjad, kes vähegi oma löögid kehvasti sooritasid, olid eelkõige Dominik Livakovići ja Emiliano Martineze jaoks lihtsaks saagiks. Nii Horvaatia kui argentiina suutsid tänavu võita kaks penaltiseeriat ja nende väravavahtide tase on selge põhjus, miks nii läks. Martineze tembud finaali penaltiseerias ja Holland-Argentina penaltiseeria ajal toimunu lähevad samuti ajalukku, sest tundub väga tõenäoline, et ühel hetkel hakatakse penaltiseeria ajal mängijate tegevust kõvemini reguleerima, et vältida konfrontatsioone ja igal võimalikul viisil vastase segamist ja endale eelise haaramist.