10 parimat MM-finaali läbi aegade

Betsafe’i blogi reastas 2022. aasta finaalmatši eel kümme läbi aegade kõige paremat MM-finaali – kas oled meie pingereaga nõus? Alustame kümnendast kohast ning liigume parimani välja!

2010
Hispaania – Holland 1:0
2010. aasta MM oli Hispaania koondise hiilgeaja kulminatsioon: peamiselt FC Barcelona tuumikule toetunud hispaanlased murdsid vastased oma lõputu söödumängu ja tarkade liikumistega, millele mitmeid aastaid rahvusvahelisel rindel vastust leida ei suudetud. 2010. aasta MMi finaalis kohtusid nad samuti tugeva Hollandiga, kes evis normaalajal isegi võimalusi kohtumine ise võita, ent lõpuks oli see Andres Iniesta mälestusväärne 116. minuti tabamus, mis hispaanlased penaltiseeriast päästis ja esimest korda maailmameistriks viis. Tulist kohtumist iseloomustas tõsine kaardisadu: kohtunik Howard Webb andis lõpuks kokku 14 kollast kaarti, neist kaks Hollandi keskkaitsjale John Heitingale. 

2018
Prantsusmaa – Horvaatia 4:2
Nelja aasta tagune MM-finaal ei säranud liialt pinge poolest, sest Prantsusmaa edu oli suurema osa mängust turvaline, küll võib selle eriliselt välja tuua väravate arvu poolest – 2018. aasta MM-finaalis löödi kokku sama palju väravaid kui ülejäänud selle sajandi finaalides kamba peale kokku! Lõbusa 4:2 mängu juures läks eriliselt ajalukku horvaat Mario Mandžukić, kel õnnestus MM-finaalis sahistada nii oma meeskonna kui vastaste võrku. Prantsusmaa teise MM-tiitli üheks põhiliseks kandvaks jõuks oli vaid 19-aastane Kylian Mbappé.

1970
Brasiilia – Itaalia 4:1
1970. aasta Brasiilia on üks MM-ajaloo võimsamaid meeskondi – 1970. aastal Mehhikos peetud finaalturniiril võideti kõik kuus mängu, lüües kokku suisa 19 väravat. Ise suudeti oma värav puutumatuna hoida küll vaid ühes mängus, kuid see oli brasiillaste kuldse ajastu kohta sobilik mäng – lööge, palju tahate, me lööme ise ikka rohkem! 1970. aasta finaal oli tõeliselt eriline Pelé jaoks, kes lõi finaali avavärava ning sai lõpuvile järel tähistada oma kolmandat MM-tiitlit: mitte ükski mängija pole selleni ei varem ega hiljem jõudnud ning see on üks suuri argumente, mis räägib laialt levinud arvamuse kasuks, et Pelé on läbi aegade parim jalgpallur. Ütleme nii, et Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo tahaksid siin sõna sekka öelda…

1974
Lääne-Saksamaa – Holland 2:1
1974. aasta finaalmatšis löödi kõik väravad ära juba avapoolajal, kuid pinget võis see-eest õhus sisuliselt noaga lõigata. Juba teisel minutil Johan Neeskensi penaltist juhtima asunud hollandlased tegid seega skoori veel enne seda, kui ükski sakslane oli saanud palli puudutada – kusjuures 25. minutil viigistasid sakslased ka ise penaltist, mille kohta on hiljem väidetud, et see oli kergelt antud. Igatahes lõi Gerd Müller 43. minutil sakslaste võiduvärava ning paljuski Johan Cruyffile toetunud Holland pidi tunnistama vastaste paremust.

1994
Brasiilia – Itaalia 0:0, pen 3:2
1994. aasta finaal oli küll esimene, kus normaal- ja lisaajal väravaid ei löödudki, kuid pinget ja draamat oli selles mängus see-eest kuhjaga. Lausa 38-kraadises leitsakus peetud kohtumine otsustati lõpuks penaltiseerias, kus Brasiilia täpsemat jalga näitas – kuulsaks on saanud Itaalia ründaja Roberto Baggio otsustav penalti, mille ta sarnaselt esimesele lööjale Franco Baresile üle värava kõmmutas.

1954
Lääne-Saksamaa – Ungari 3:2
Ungari koondis oli viiekümnendatel hirmtugev ning paljud eeldasid, et maailmameistritiitel on Ferenc Puskase, Nandor Hidegkuti ja Sandor Kocsise meeskonna jaoks vormistamise küsimus – nad olid eelneval viiel aastal kokku 31 mängus järjest võitmatuna püsinud. Eelnev turniiri käik paistis seda ka kinnitavat, ent otsustaval tõkkel siiski komistati: Šveitsis peetud mängus mindi küll juba kaheksandaks minutiks 2:0 juhtima, kuid sakslased ei andnud paduvihmas toimunud kohtumises alla ning suutsid juba 18. minutiks uuesti viigi jalule seada. Helmut Rahni värav 84. minutil tõi sakslastele aga üllatusvõidu, kusjuures Saksamaal tuntakse paduvihmast ilma senimaani Fritz Walteri ilmana – koondise toonane kapten mängis just sellistes oludes oma parimat jalgpalli. Sakslasi aitasid ka Adidase moodsad putsad, kus oli võimalik ise korke vahetada – see andis sakslastele ungarlaste ees eelise.

1986
Argentina – Lääne-Saksamaa 3:2
1986. aasta MM on eelkõige tuntud Diego Maradona käega löödud värava eest, kuid see sündis juba veerandfinaalis – MM-tiitli võitmiseks tuli argentiinlastel veel kaks mängu võita. Finaalmatš sakslastega kujunes 114 600 pealtvaataja ees tõeliseks sõuks – 23. ja 56. minutil vastavalt 1:0 ja 2:0 juhtima asunud Argentina paistis juba minevat oma teed, kuid Karl-Heinz Rummenigge ja Rudi Völleri tabamused 74. ja 81. minutil viigistasid ühtäkki seisu. Vaid kolm minutit hiljem tegi aga Diego Maradona suurepärase eeltöö ning Jorge Burruchaga tabamus tõi argentiinlastele teise MM-tiitli kaheksa aasta jooksul – ning Maradonale tema ainsa, mis tõstis ta kodumaal täielikuks kultuskangelaseks.

1966
Inglismaa – Lääne-Saksamaa 4:2
Läbi aegade üks vastuolulisemaid MM-finaale oli see, mille abil tuli kodumaal peetud turniiril maailmameistriks Inglismaa – see on seni ainus suur tiitel, mille inglased on suutnud võita. Põnevas mängus tegid mõlemad meeskonnad skoori korra normaalaja alguses ja korra lõpus, ent lisaajal saabus kohtumise kõige vastuolulisem hetk, mille üle vaieldakse siiani – 101. minutil põrkas Geoff Hursti pealöök latist maha ja sealt väljakule tagasi. Abikohtunik Tofik Bahramov luges palli väravajoone ületanuks ning värav luges, kuigi hilisemad kordused paistavad viitavat, et pigem ei läinud kogu pall üle väravajoone. Hurst lisas sisuliselt koos lõpuvilega ka oma mängu kolmanda tabamuse ning tema kübaratrikk tõi inglaste jaoks jalgpalli tõepoolest koju.

2006
Itaalia – Prantsusmaa 1:1, pen 5:3
2006. aasta MM-finaali tuntakse samuti eelkõige suure skandaalse hetke tõttu, kui lisaajal kaotas Prantsusmaa kapten Zinedine Zidane aru ning lõi Itaalia keskkaitsjat Marco Materazzit peaga rindu, teenides selle eest punase kaardi. Zidane ja Materazzi olid sealjuures püünele tõusnud juba avapoolaja alguses – Zidane realiseeris külmaverelise panenka-löögiga penalti, Materazzi viigistas nurgalöögiolukorrast seisu. Zidane’i punase kaardi järel läks mäng penaltiseeriasse, kus ainsana eksis prantslane David Trezeguet – Itaaliale sellega nende neljas MM-tiitel, prantslastele aga valus kaotus.

1950
Uruguay – Brasiilia 2:1
Meie tabeli esikohale jõuab kohtumine, mis formaalselt ei olnudki tegelikult MM-finaal, kuid sisuliselt seda rolli täitis – nimelt mängiti 1950. aasta MMil tavalise play-off puu asemel hoopis finaalring nelja meeskonna vahel, kuid õnneks sattus nii, et viimase vooru kohtumine Brasiilia ja Uruguay vahel pidi otsustama võitja – sealjuures oleks kodupubliku ees mänginud suursoosikule Brasiiliale sobinud ka viigiseis. Väravateta avapoolaja järel paistiski kõik loogilist rada minevat – Friaca tabamus 47. minutil viis brasiillased juhtima, kuid eduseisus jäädi liialt loorberitele puhkama ning lasti Uruguayl mängu tagasi tulla – 66. ja 79. minuti väravad vaigistasid Maracana sisuliselt 200 000-pealise publiku ja tõid Uruguayle karukoopas šokkvõidu – nende teise MM-tiitli.