Premium liiga 2022: kas algab Levadia valitsusaeg? Ennustame Premium liiga paremusjärjestust

Eestis on juba tavaks saanud, et uus jalgpallihooaeg saab alguse veebruari viimastel päevadel ja märtsi alguses – Premium liiga kohtumistega alustatakse 1. märtsi õhtul. Betsafe hoiab mõistagi silma peal ka Eesti jalgpalli Premium liigal ning annab siinkohal ülevaate: millist hooaega võiksime Premium liigas oodata ja kes on suuremad soosikud?

Tiitliheitlus: kaks mullust suurt endiselt soosikud

Enne hooaja algust on raske öelda, kui suureks võiks tänavune tiitliheitlus kujuneda. Mullusega võrreldavat lõpplahendust (ühe nädala jooksul kaks „finaalmängu“ Levadia ja Flora vahel!) on uuelt hooajalt ehk palju oodata, aga esmalt tuleks selgeks teha, kui palju meil sel hooajal tiitlipretendente üldse kokku on.

Pole kahtlustki, et valitsev meister ja karikavõitja FCI Levadia on endiselt löögihoos: Levadiale tavatult lõpetati komplekteerimine juba päris talve alguses ning pikaks treeninglaagriks Türgi pinnale sõideti juba valmis koosseisuga. Mullustest põhitegijatest lahkus meeskonnast vaid Bogdan Vaštšuk, ülejäänud lahkujad väga suurt rolli ei mänginud – liitujatest tasub välja tuua Eesti koondise vasakääre Artur Pika ja endise Nõmme Kalju ründaja, 2018. aasta Eesti meistri ja Premium liiga parima väravaküti Liliu. Saab olema huvitav näha, kas Levadia paneb Liliu toomisega kümnesse – viimastel aastatel on nad õnne proovinud mitme ründajaga, kes varasemalt Eesti liigas on säranud, aga näiteks Jevgeni Kabajevi ja Manucho liitumised osutusid hiljem läbikukkumisteks.

Levadia suurimaks trumbiks ongi selle hooaja eel nende stabiilsus – mullune triumf Flora üle tuli küll tingimustes, kus florakad pidid hooaja lõpus jõudu jagama Konverentsiliiga ja koduse liiga vahel, samuti ei suutnudki Levadia lõpuks Premium liigas eelmisel hooajal Florat kordagi võita, mistõttu võib isegi öelda, et Levadial oli Flora alistamisega lõpuks törts õnne. Selle hooaja eel on aga meeskond väga hästi komplekteeritud, ühtne ja suurte sihtidega. Nii kaua, kuni tiim mängib edukalt, on nende jaoks kõik korras – aga nagu nägime ka mullu pingil olnud isikutele antud kaartide arvust, võivad pinged ja emotsioonid ka suhteliselt lihtsalt üle pea kasvada. Levadia jaoks on tänavu Premium liiga kõrval ülioluline ka eurosari – Meistrite liigas tuleb neil alustada eel-eelringist ning kui sealt ennast edasi ei mängita, võivad ka treeneripingil hakata „pead lendama“. Põrumine eurosarjas võib ka Levadia kodusele hooajale olla kabelimatsuks.

Mullu teiseks jäänud FC Flora olukord on olnud aga pisut segasem. Särava aasta järel lahkusid põhitegijatest välismaale Rauno Sappinen, Märten Kuusk ja Matvei Igonen, kusjuures nende asendajad toodi teistest Eesti klubidest ning vähemalt nimede poolest ei ole nad kindlasti kohe algusest peale nii kõvad mehed – kaitseliini toodi juurde Marko Lipp, keskväljale Mihkel Järviste ja ründesse Tristan Koskor ja Aleksandr Šapovalov. Flora hooaja ettevalmistus, mis algas eelmise väga pikaks veninud hooaja tõttu niigi teistest pisut hiljem, on olnud häiritud koroonamuredest ja sellist stabiilsust nagu Levadias pole nad hooaja alustuseks veel leidnud. Reede õhtul toimuv superkarikafinaal annab meile Flora seisust esimese aimduse, kuid oleks üllatav, kui nad suudaksid kohe algusest peale Levadiaga sammu hoida – Flora puhul on oodata väikest sammu tagasi, ent klubis valitsev üldine stabiilsus ja mõtestatus koos hea treeneritetiimiga tähendab seda, et Florat tuleb siiski hooaja eel tiitlipretendentide sekka lugeda.

 

Kas Paide ja Kalju suudavad suurde mängu sekkuda?

Huvitav on jälgida ka seda, kui kõrgele kannavad sel hooajal Paide Linnameeskonna ja Nõmme Kalju tiivad. Kui veel hooaeg-kaks tagasi peeti neid meeskondi samuti tiitlipretendentideks – Kalju võitis ju meistritiitli alles 2018. aastal ning Paide tuli 2020. aastal Premium liigas teisele kohale -, siis mullu langesid mõlemad sellest päris suurest mängus võrdlemisi kiiresti välja. Paide jäi lõpuks tiitli võitnud Levadiast 16 punkti kaugusele, Nõmme Kalju oli aga punktide poolest lähemal viimaseks jäänud Pärnu Vaprusele kui meistermeeskonnale Levadiale.

Paide puhul on suureks küsimuseks see, kui hästi suudab meeskond asendada eelmise poolteise hooaja esiründaja Henri Anieri, kes liitus talvel Tai klubi MuangThong Unitediga. Mulluse Premium liiga parima väravaküti asemel on toodud küll Kaimar Saag ja Robi Saarma, kuid on päevselge, et Anieri taset kumbki neist välja ei anna ning väravate löömise koorem langeb päris palju ülejäänud meeskonna peale. Võimalik, et taas suudab paremat taset näidata hollandlane Deabeas Owusu Sekyere, kelle mullune aasta suuresti totra vigastuse nahka läks. Paidel on aga endiselt olemas Ragnar Klavan, kes saab seekord kogu hooaja algusest peale kaasa teha, samuti on Paidel juba traditsiooniliselt ka mitu uut võõrmängijat, kes võivad kaarte segada. Oluline muudatus toimus ka treeneripingil, kus Vjatšeslav Zahovaikolt võttis ohjad üle Eesti koondise eelmine peatreener Karel Voolaid, kes alustab seega enam kui kümneaastase pausi järel taas tööd klubimeeskonnas.

Tipptiimidest on kõige suuremad muutused kahe hooaja vahel toimunud aga Nõmme Kaljus. Eelmisel hooajal sisuliselt absoluutse miinimumprogrammi teinud Kalju on nüüd taas meeskonna arendamise ja edasiliikumise käsile võtnud – Argo Arbeiteri asumine spordidirektoriks tõi klubisse uut mõtestatust, portugallasest peatreener Eddie Cardoso aga teatud mõttes X-faktorit. Ka liitunud mängijad ei ole enam tingimata teistest klubidest üle jäänud riismed, vaid asjalikud mängumehed: huvitavamatest liitujatest võib välja tuua äärekaitsjad Trevor Elhi ja Henri Järvelaiu, poolkaitsjad German Šleini ja Nikita Komissarovi ning Trinidadi ja Tobago passiga ründava mehe Andre Fortune’i. Suureks küsimuseks on aga endiselt jäänud tipuründaja koht: sealt on seni jäänud üks suur lüli puudu, sest Alex Matthias Tamme, Aleksandr Volkovi ja Emir Dikajevi kombo ilmselt väga palju magamata öid vastaste kaitsjatele ei põhjusta. Võib aga arvata, et värbamistöö selle positsiooni osas jätkub. Kaljult on Levadia ja Flora tasemele tõusmist sel aastal ehk palju oodata, kuid esikolmikukoha peale võitlus ei tohiks nende jaoks kindlasti nii kaugele kui mullu enam jääda. Ning kui nad peaksid endale saama ka tõeliselt kõva tipuründaja, võib asi juba päris hea välja näha.

 

Tabeli keskmikud: küsimärke on palju

Esinelikule järgnevas tabeliosas on küsimärke varasemaga võrreldes tunduvalt rohkem. Mullu väga korraliku hooaja teinud ning viienda kohaga lõpetanud TJK Legion on vahepeal sattunud majandusraskustesse – tükk aega paistis isegi, et meeskond võib kõrgliigas oma kotid kokku pakkida, ent lõpuks õnneks nii ei läinud (nagu Viljandi Tuleviku ja Maardu Linnameeskonna loobumistest oleks vähe olnud!) ja Legion alustab oma kolmandat hooaega kõrgliigas, kuid kõikidest Premium liiga tiimidest on just Legioni seis hooaja eel kõige segasem. Klubi president ja ühtlasi peatreener Denis Belov vihjas vaid paar nädalat enne hooaja algust antud intervjuus, et meeskonna seis on kehv ning lepingulisi mängijaid meeskonnas palju ei ole. Taliturniiri kohtumiste pealt võib järeldada, et uuele hooajale läheb meeskond vastu tunduvalt noorendatud koosseisuga – noortetöö on Legioni klubis olnud alati aukohal ning laia kandepinnaga noortetiimidest on neil alati mängijaid võtta olnud. Legion võib olla eelmise aastaga võrreldes meeskond, kes teeb kõige suurema sammu tagasi – päris püsimajäämisheitlusesse langemisest siin veel ilmselt rääkida ei saa, aga võrreldes tabeli esimese otsaga on Legion kindlasti kõvasti järele andnud.

Narva Transi olukord paistab selle taustal isegi küllaltki hea – uus peatreener Alexei Eremenko on väidetavalt meeskonda toonud värsket hingamist ning kuigi liitujaid-lahkujaid pole olnud palju, on mõned täiendused väga viisakad – Kevin Aloe on Premium liiga tasemel ennast juba tõestanud mängumees, ukrainlasest kaitsja Deniss Dedetško on aga aastate eest suisa Meistrite liiga kogemusega tegija. Trans on uuel hooajal ilmselt Legionist mööda hüppamas ning peaks olema favoriit viienda koha hõivamisele.

Mullu ukrainlasest peatreeneri Roman Kožuhhovski käe all väga soliidse hooaja teinud ning päris kindlalt kahest viimasest kohast kõrgemale tüürinud FC Kuressaare jätkab poolprofitiimina, aga seda väga kõval tasemel – talvel sai Kožuhhovski endale abiliseks Igor Morozovi, mängijate poolelt on meeskond täienenud peamiselt noormängijatega, kuid huvitav saab olema näha seda, mida suudab vahepeal aasta FC Floras veetnud ründaja Sten Reinkort. Nende ridade kirjutamise ajal on veel pisut lahtine ründajate Mattias Männilaane ja Otto-Robert Lipu seis, kuid eelduslikult on mõlemad mehed, kes alustasid ettevalmistust FC Floraga, naasmas saarlaste juurde. Kure tiimilt võiks eelkõige oodata oma positsiooni kindlustamist – ning hea hooaja korral on neil kindlasti võimalik ka näiteks Legionist mööduda.

 

Väljalangemisheitlus: Tammeka astub vastu kahele tiimile, kes pidanuks mängima esiliigas

Viljandi Tuleviku ja Maardu Linnameeskonna loobumised mängisid selleks hooajaks Premium liiga koosseisu omajagu ümber: esmalt sai pileti kõrgliigasse sealt mullu esialgu välja pudenenud Pärnu Vaprus, vaid kuu aega enne hooaja algust sai Maardu otsuse tõttu koha kõrgliigas ka Tallinna Kalev, kes eelmisel aastal Maardule esiliigas napilt alla jäi ning ka üleminekumängudel Tartu Tammekast jagu ei saanud. Arvestades seda, et nende aeg kõrgliigahooajaks valmistumisel oli kõige napim, alustab nendest tiimidest kehvemas seisus Tallinna Kalev, kes on vahepeal küll teinud paar head täiendust, kuid praeguse seisuga paistab, et viimase koha vältimiseks ei pruugi nendest piisata.

Tammeka ja Vapruse vastasseisus on selge sammu edasi teinud pärnakad: kui mullu toetuti olude sunnil suuresti oma noortele ja väljastpoolt toodi sisse üksikud mängijad, siis seekord alustati komplekteerimisega varakult: tiimiga on liitunud suure Premium liiga kogemusega Martin Kase, Sander Sinilaid ja Kristjan Kask, lisaks veel ka vigastustega hädas olnud ründaja Kevin Kauber ja FCI Levadiast laenule toodud Austraalia passiga terav ääreründaja Aamir Abdallah Yunis. Tartlased jätsid seevastu hüvasti mitme põhimehega – lahkusid esiründaja Tristan Koskor, vasakkaitsja Kevin Aloe ja keskväljamees Mihkel Järviste, samuti hooaja teises pooles põhirolli mänginud keskkaitsja Marko Lipp. Asemele on toodud küll Viljandi Tulevikust „ripakile“ jäänud Gerdo Juhkam ja Tanel Lang ning Legionist lahkunud Sander Puri, kuid üldiselt tundub, et ka Tammeka klubi on viimasel ajal pisut „aurude peal“ liikunud – küsimärgiks on ka uue peatreeneri Miguel Santose tase, mis on seni meeste profitasemel veel tõestamata. Tammeka minekut saab olema huvitav jälgida, kuid võib karta, et sarnaselt mullusele tuleb neil ühel hetkel tõsiselt võidelda, et mitte liigast välja langeda.

Betsafe’ blogi ennustus: Premium liiga paremusjärjestus 2022
1. FCI Levadia
2. FC Flora
3. Paide Linnameeskond
4. Nõmme Kalju
5. Narva Trans
6. FC Kuressaare
7. TJK Legion
8. Pärnu Vaprus
9. Tartu Tammeka
10. Tallinna Kalev