INTERVJUU | Kristian Marmoril täitus 100 kohtumist Eesti rannajalgpallikoondises

Marmor debüteeris rannakoondises 2011. aastal maavõistlusmängus Soome vastu, kus ta sai kirja ka oma esimese värava. Praeguseks mängitud 99 kohtumise jooksul on koondises kaptenipaela kandev Marmor löönud kokku 58 väravat.

Klubijalgpallis alustas Marmor oma karjääri Lelle SK ridades, hiljem on ta kandnud Pärnu JK Tervise, Tallinna FC Flora, FC Valga ja Tallinna FC Levadia särki, viimast esindas ta nii esiliigas kui Meistriliigas. Aastal 2009 krooniti Marmor Levadias kolmekordseks Eesti meistriks ning samal aastal sai ta maavõistlusmängus Walesi vastu kirja debüüdi Eesti meeste koondises.

Pärast profikarjääri lõpetamist – 2009. aastal – liitus Marmor SK Auguriga, kellega võistles nii saali- kui rannajalgpalli meistrivõistlustel. Ta on meeskonna ridades kroonitud rannajalgpalli kuuekordseks Eesti meistriks, neljakordseks Superkarika võitjaks ja kaheksakordseks karikavõitjaks. Kolmel korral on ta valitud Eesti parimaks rannajalgpalluriks ning kahel aastal on ta teeninud nii Meistriliiga suurima väravaküti kui Meistriliiga ja Balti liiga parima mängija tiitli.*

Lisaks Augurile mängis Marmor tänavusel hooajal Saksamaa liigas, kus esindas sealset valitsevat meistermeeskonda Rostocker Robben. Tiitlit sel aastal kaitsta ei õnnestunud, kuid välisklubiga esineti edukalt Euroopa karikavõistlustel, kust Marmoril on meeskonnaga ette näidata alagrupivõit ja 10. koht.

Kristian, 100 mängu Eesti koondises on suur saavutus. Kuidas sa end selle tähiseni jõudmisel tunned?

See on tõesti maagiline number ja nagu statistika näitab, pole Eestis palju mängijaid, kes selleni jõudnud on (Marmor on teine Eesti koondist vähemalt 100 korda esindanud rannajalgpallur, temast ettepoole jääb vaid Priit Mäeorg, kel on kirjas 103 mängu – toim.). Samas erilist eufooriat see minus ei tekita – 100 mängu on küll sümboolne, kuid vaadates minevikku, kus mul on olnud viis karjääri lõpetavat vigastust, olen rohkem uhke selle üle, et üldse siiani jõudnud olen. Loodan, et 100 ei jää viimaseks ja vanus, olgugi 37, lubab veel mõned aastad pingutada ning seda numbrit edasi nihutada.

Kas sa mäletad oma esimest mängu Eesti rannakoondise eest? Millised emotsioonid ja mälestused sellega seonduvad?

Mäng toimus Soomes Pori linnas. Mul oli suur ärevus, sest ma ei olnud toona veel kandev jõud, vaid mind võeti kaasa lihtsalt noore perspektiivika mängijana. Mäletan, et Kert Haavistu oli peatreener ning legendaarsed mängumehed Rando Rand, Aleksander Saharov ja Aleksei Galkin olid mu kõrval. Aga debüüt oli edukas – lõin värava, realiseerisin penalti ja võitsime. Kui sinnamaani olin olnud pigem murujalgpallur, kes toksis liival palli, siis selles mängus tundsin end lõpuks ka liival hästi ning sain oma asjadega kenasti hakkama.

Millised mängud on sulle lisaks debüüdile enim meelde jäänud?

Kõige meeldejäävam mäng oli kindlasti 2014. aastal Poola vastu, kus me võitsime 6:5 ja ma lõin neli väravat. Põnevust lisas mängusisene rivaliteet vastase ründaja Saganowskiga – kui mina lõin, lõi tema ja vastupidi. Lõpuks jäi tema arvele kolm tabamust, seega võitsin lisaks Poolale ka Saganowskit. Meenub veel Moldova turniirilt mäng Kasahstaniga, väga raske mäng oli, aga võitsime 1:0. Rannajalgpallis ei ole see väga populaarne skoor, aga kuidagi õnnestus seal meeskonda tassida ja võita. Samuti ei saa unustada 2021. aasta kohtumist Türgi vastu, kus tagasime endale A-divisjoni pääsme. Olime seda kollektiivina üle kümne aasta taga ajanud ja lõpuks jõudsime selleni. Nii mõnigi mees lahkus väljakult pisarsilmi – oli näha, kui väga see korda läks.

Mis on või on olnud sinu suurimad proovikivid rannajalgpallurina?

Üleüldine proovikivi rannajalgpallis on noorte mängijate pealekasv. Kui tahame A-divisjoni kohta hoida ja siin veel paremaid tulemusi teha, on vaja rohkem uusi, eelkõige noori mängijaid. Näiteks mängijaid, kes end enam suures jalgpallis tegusid tegemas ei näe ja leiaksid tee liivale. Mõned mängumehed murujalgpallist on käinud proovimas, aga liiga kergelt lüüakse pärast esimest trenni käega või ei olda valmis iseseisvalt tööd tegema, et Euroopa tasemele mängima jõuda. Kahju. Siin on vaja erinevate osapoolte koostööd, et rannajalgpall Eestis kasvama saada.

Isiklikus plaanis – see, et ma järjest vanemaks saan (naerab). Tahaks ju ikka noorem olla, et kauem mängida saaks.

Aga vigastused?

Vigastused käivad asja juurde. Rannajalgpall iseenesest ei ole väga vigastusterohke ala, sest liiv aitab nii palju kaasa ja annab liigestele ja kõõlustele piisavalt liikuvust. Sinikad ja katkised varbad on küll tavapärane nähtus, kuid saame nendega hakkama.

Ometi oled just vigastuste pärast olnud mitmel korral lähedal oma mängijakarjääri lõpetamisele.

Jah, kolm korda olen lubanud, et lõpetan. Öeldakse küll, et meest sõnast, härga sarvist, aga siin ma nüüd olen. Pigem need olid emotsionaalsed väljapursked – olin toona, 2014. aastal Euroopa viies väravalööja, olin jõudnud supervanusesse, leidsin enda jaoks rannajalgpalliarmastuse, nägin ennast selles valdkonnas tegusid tegemas ja siis tulid ühtäkki vigastused. Järjest. Teadsin, et pean jälle kuni 12 kuud eemal olema. Raske oli.

Põlvevigastus andis sulle võimaluse astuda 2017. aastal Eesti rannajalgpallikoondise peatreeneri kingadesse. Kirjelda lühidalt seda perioodi.

Peatreeneri koht vajas täitmist, mistõttu tulin appi. Kuna olin vigastatud, omasin pikka mängijakogemust ja endal oli ka aktiivne huvi rannajalgpalli arendamise vastu, pakkusin end sildtreenerina välja. Esimene aasta treenerina oli keeruline, sest mul oli kindel nägemus, kuidas koondis mängida võiks, aga koosseis oli siis katkendlik ja raske oli soovitud mängujoonist täita. Teisel aastal hakkasime rohkem väravaid lööma, nägin mängijates üha suuremat potentsiaali ja tulemused paranesid. Ega see töö lihtne ei olnud: treenerina paned tohutu energia treeningute ettevalmistusele, vastaste analüüsimisele ja videote vaatamisele, lõpuks teed seda pere arvelt. Teadsin algusest peale, et ma ei soovi treeneriks jääda ning kuna 2019. aastal oli vigastusjärgne valmisolek väljakule naasmiseks olemas, valisin selle variandi.

Kui lihtne või raske see tagasitulek palliplatsile oli?

Oma treeneriameti viimases mängus, kus mul jalg veel päris terve ei olnud, jooksin juba väljakule ja lõin väravagi! (muigab) Aga eks Eestis on see tagasitulek mõnevõrra lihtsam, sest pealekasv ei ole nii suur kui suurtes jalgpalliriikides. Võid olla kolm–neli korda lõigatud, aga oled ikka koondise valikus sees ja saad Euroopa tasemel mängida. Eks see motiveeris ka tagasi tulema. Ma ei ütle, et see on igaühel võimalik, sest see on ikkagi suur töö, mis ma tagataustal teinud olen.

Kuidas sa mängija ja inimesena kõigi nende aastate jooksul muutunud oled?

Olen alati olnud nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes, ka küllatki emotsionaalne ja valjuhäälne. Küll aga on vanusega tulnud rohkem sellist mõistmist ja rahulikkust. Olen õppinud, et kõiki ei saa samade standardite järgi hinnata, kuid nõudlikkus on jäänud – ma usun, et spordis saavutatu tuleb ainult tänu kollektiivsele pingutusele. Vanemaks saades olen kindlasti kannatlikum ja vähem egoistlik. Täna võtan iga kell võidu enne isiklikku väravat, varem võis see olla teistpidi. Loodan, et seda kannatlikkust jagub ka teistele mängijatele, et neid 100 mängumehi tuleks Eestis veel.

Kuidas on rannajalgpall Eestis ja rahvusvahelisel tasandil sinu karjääri jooksul arenenud?

Põhireeglid ja turniiride korraldamine on püsinud aastate lõikes küllaltki samasugusena. Samas on mängu viidud järjest kiiremaks – näiteks on väravavahil vaid neli sekundit, et palli hoida. Turniiride asukohti on muudetud, on loodud veebis vaatamise võimalus ja tehakse samme selle nimel, et rannajalgpall leviks. On moodustatud uusi liigasid, näiteks Läänemere liiga, mis toob vürtsi juurde. Kui vaadata aga Eesti liigat, siis kunagise 12 meeskonna asemel võistleb meil meistriliigas täna neli klubi, mis paraku näitab, et rannajalgpall on siin arenemise asemel pigem hääbumas. Samal ajal on meie infrastruktuur oluliselt paranenud: Eestis on ainulaadne Jõulumäe hall, kus saab aastaringselt treenida ning kus koondis on maavõistlustes mitmeid vastaseid võõrustanud, et enda taset parandada. Kahjuks jääb meil mängijaid puudu, et nendest võimalustest maksimumi võtta.

Millised on su edasised plaanid ja eesmärgid pärast 100. koondisemängu täitumist?

Lõpetamisplaani mul praegu veel ei ole – nii kaua kuni jaksan noorematega võidu joosta ja keegi mind liiva peal pikali ei lükka, mängin edasi. Arvan, et Eesti rannajalgpallikoondis on võimeline hooajavälist perioodi õigesti kasutades mängima Euroopa kuue parima seas. Oleme heal päeval näidanud juba, et võime hammustada Euroopa parimaid ja kõrgele pürgida, miks mitte ka kuuendast kohast kõrgemale. Veel suurem unistus on mängida Eesti koondisega MM-il. Isiklikult on eesmärk püsida terve ja vigastustevaba ning anda meeskonnale oma kogemuse ja mängijaomadustega nii palju kui võimalik. Samuti võiks enne mu karjäärilõppu toimuda üks suurem võistlus Eestis – 2015. aastal Pärnus toimunud Euroliiga Superfinaali pidin vigastuse tõttu vaatama tribüünilt, nüüd oleks tore kodurahva ees suuretapil mängida.

Sinu 100. koondisemäng täitub võõrsil, mitte kodupubliku ees. Kas ja kuidas see sind mõjutab?

Mängin oma 100. mängu valitseva Euroopa meistri Portugali vastu – mis saaks olla parem. Möödunud aastal jäi meid võidust nende vastu lahutama vaid kaks sekundit ja üks värav, nüüd teeks selle võidutulemuse ära. Eks kodumaal oleks selle numbri tähistamisel oma võlu, kuid on mäng Eestis või Hispaanias, otseselt ei ole vahet.

Lõpetuseks – mida ütleb 100. koondisemängu lävel seisev Kristian Marmor 2009. aasta iseendale, kes esimest korda liiva peale trenni läks?

Kannatlikult tähtede poole! Toona ma veel ei teadnud, mis tasemele Eesti rannakoondis kunagi jõuab, mis tasemele ma ise jõuan. Ega ma polnud Auguris kohe põhirolli kandja, mul läks kolm aastat, et päriselt rannajalgpalli sisse saada, aga ma ei andnud alla. Ma pole kunagi alla andnud – kui on raske või ma midagi ei oska, siis see pigem kannustab mind, et teeksin endale asjad selgeks. Niimoodi kannatlikult tegutsedes ja töötades tulevad ka tulemused.

*Saavutused:

Eesti meister rannajalgpallis: 2012, 2013, 2018, 2020, 2021, 2024
Rannajalgpalli Meistriliiga parim väravakütt: 2013, 2014
Rannajalgpalli Meistriliiga parim mängija: 2020, 2021
Eesti aasta rannajalgpallur: 2013, 2014, 2020
Rannajalgpalli karikavõitja: 2013, 2014, 2016, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023
Superkarika võitja: 2019, 2020, 2021, 2024
Rannajalgpalli Balti liiga parim mängija: 2020, 2021